Võtsin nõuks minna piirkonda, kus aastaid tagasi enne metskitsi hävitavaid lumerohkeid talvi nägin suurt 36-st loomast koosnevat karja. Ja ennäe, kitsekari nagu muiste on ka nüüd samas paigas, ainult et millegipärast palju kartlikumad kui olid seitsme aasta eest. Paar päeva tagasi oli karjas 19 looma, täitsa kobe kari seegi. Siinsed metsa- ja võsasiiludega liigendatud põllud-jõeluhad on olnud ammustest aegadest metskitsede eluks väga sobilik kant.

Suuri sarvi praegu sokkudel ei näe, need heideti peast möödunud aasta sügisel – vanemad varem ja nooremad hiljem. Praegused karvadega kaetud sarvehakatised meenutavad pigem kaelkirjaku sarvemükse.

Metskitsi ei kohta pelgalt vaid põldudel-luhtadel. Matsalu mail Kõera kandis oli väike seltskond tühja talu seina ääres õunapuu all kenasti käärinud ubinaid nosimas. Need olid päris julged loomad, ei tea kas õunad andsid julgust juurde.

Igatahes minge metskitsi pildistama, sest nii tavalisest loomast on vaja sügisese fotonäituse jaoks erakordseid ja võrratult häid pilte.