Vinge arktilise tuule puhudes sajab korraga vihma, lund, lörtsi, “pussnuge”, “kasse ja koeri” ja hommikul on loigul jää.

Mis siin imestada, iga kevad ongi oma nägu, seekord isekalt ise- nägu. Siidisabadki, kes võiksid juba oma kodus põhja-põhjalas olla, tiirutavad ikka veel võõrsil meie mail, siin lõuna-põhjalas.  

Vaatamata ilmaoludele liigub elu siiski omasoodu edasi ja kevadki edeneb, sest valgus on soojast tähtsamgi veel. Võib ju isegi rõõmu tunda tavapärasest pikemast kevadlillede õitseajast - lumi- ja märtsikellukesed aias ning sinililled koos näsiniintega metsa all näikse juba terve igaviku õitsenud olevat.

Lehitult õitseb ka katkujuur ja päiksepoolsetel kraavinõlvadel varsakabi, rusukalletel ja prahipaikades paiseleht muidugi ka. Karulaugu lehed väikeste õiealgetega on mõne metsa all kui monokultuur.  

Rändavatest kalakajakatest on põllud juba rohkem kui paari nädala jagu valged. Praegu on ka valgepõsk-laglede rändeaeg teel pesitsusaladele tundrasse, sobival rändepäeval võib õhus korraga vaadelda sadu, kui mitte tuhandeid korrapäratutes parvedes linde. Valge toonekurg tuli Tallinna külje alla Hüürusse täitsa õigel ajal või pigem isegi vara – 28.märtsil. 

Jahimehed kurdavad, et koprad on sel külmal kevadel olnud tavatult väheaktiivsed, sama paistab ka koprakaamerat jälgides. Küllap kõik muutub, kui soojaks läheb.