Siinkohal võikski meenutada hirvekaamera ees aegade jooksul toimunud mõnedest eredamatest hetkedest ja juhtumistest.

Kõige kuulsam ja võimsamate sarvedega hirvepull, kellel oli nimeks Hubert, rõõmustas oma sagedase kohaloluga hirveplatsil pea neli aastat, enne kui ta oma kaheksateistharuliste sarvedega kaotsi läks.

Mõned korrad söödaplatsile sattunud kummalise välimusega, tumeda ja pika sassis karvkattega noor hirvepull aga jäigi piisavate asitõendite puudumise tõttu mõistatuseks – kas oli punahirv või hoopis natuke punahirv.  

Koomiline hetk saabus, kui platsile jalutas “turbaniga” häbelik ja häiritud hirvepull, kelle sarvede ümber oli takerdunud paras pahmakas silopalli õrnõhukesi lehvivaid kiletükke. Kord tuli pull, kel sarve küljes jäme ja pikk lohisev nöör. Otse-eetris sai ühel kevadel vaadata, kuidas üks hirv teisel lõi jalaga sarve peast.

Möödunud hooajal tuli aga juba 15. jaanuaril kaamera ette hirvepull, kellel oli peas vaid üks neljaharuline sarv. Muidugi polnud ükski hirv hirvekaamera ajaloo jooksul, ka kõige vanem isend, ajanud maha sarvi nii varakult. Nagu selgus, ei kukkunud sellel ühe sarvega hirvepullil teine haru kaugeltki loomupärasel viisil. Tegelikult jäi loom oma ehtest ilma juba 2. jaanuaril söödaplatsilt 3-4 km kaugusel Piirimetsa küla teel, kus vaene loomake rammis seda sama maastikuautot, mis on aastaid toonud hirvedele toiduks silo, heina, porgandeid ja vahest õunugi. Kokkupõrge niitis peast vasaku sarve, millel oli viis haru.

Kord lendas pasknäär hirve tagumikule ja “sõitis” jupp aega rahulikult astuva pulli seljas. Veidrana paistis juhtum ärritunud hirvega, kes vihastas lombis ujuvate sinikaelpartide peale ja peletas neid kordi hasartselt veesilma teise serva.

Vahva oli vaadata, kuidas hilissügiseselt paks mäger ja samavõrd rasva söönud kährik ninad vastamisi ahnelt õunu lätsutasid või metsnugist, kes õunahunnikust pikalt kõige paremat õuna otsis ja oma peasuuruse viljaga kase otsa ronis…

Kord käis isegi jõuluvana…