Harjumaal Haapse-kandis pakub mereäärne mets ja rand üsna palju märkimisväärset: esiteks rahu ja vaikust , teiseks laisalt loksuva mere lainetes vaiksel kõrinal liuglevat rannakruusa, kolmandaks nelja saare vaadet ja neljandaks kahte suurt kivi. Lisaboonusena värske õhk.

Nimelt kivid on Augu suurkivi ja temast sadakond meetrit eemal asuv Kandukivi. Kaardirakenduse abil on need kaks hiidrahnu hõlpsalt leitavad, kui seate orientiiriks neist esimese. Teeäärset viita ei ole, aga kui auto parkimistaskusse jätta, siis hakkavad kivid hõredas rannamännikus kohe silma.

Tee poolt tulles esimene on Kandukivi, mis on üks ütlemata tore madal ja laia turjaga rabakivi rahn, mille laele on mugav mööda üht kivi külge üles ronida.

Kiviga visata on aga märksa suurem, kah ronimiskivi, isegi redel on olemas. Augu suurkivi positsioneerub Eesti hiidrahnude nimekirjas kinnitamata andmetel esikahekümnes, aga oma toreda vormi ja asukoha poolest seaksin ta küll oma isiklikku esikümnesse. Pirakal rabakivirahnul on kõrgust 7 meetrit ja ümbermõõt 27 meetrit ning see asub justkui luitealuses lohus, võibolla sealt ka tema nimi. Igaljuhul mõjub see suur kivi õhu- ja valgusrikkas rannamännikus äärmiselt maaliliselt.

Ja meri juba paistabki! Mõnus sõre liiv ja kruus ning põnev vaade mitmele saarele korraga – kui tihti sul ikka on võimalik silmapiiril korraga nii mitut saart näha? Kolga lahes on mitmeid väikesaari, aga Haapse rannast peaks kätte paistma Koipsi (selle taga asub omakorda Rammu), Rohusi, Umblu ja Pedassaar. Kaugemale ja vaateulatusest välja jääb veel Malusi ning Allu ja hulk laide.

Tagasi Tallinna-poole sõites mõtlesin korraks huvi pärast veel enne suurt pimedat Jägala joa juurest läbi põigata… Mõlemal pool juga asuvad parklad olid autodest ja inimestest tulvil. Mõtlesin siis, et inimesed võiksid otsida enam alternatiivseid looduspaiku, mitte ei koormaks ühtesid samu kohti üle ja ei tallaks kõik ammu teada-tuntud „ära proovitud“ radu. Nii on ju võrratult palju huvitavam.