Teravili on alati karudele maitsenud, 90-datel aastatel, kui kasvatati palju kaera, siis olid nad kaerapõldudel ametis. Hiljem, kui hakati suurematel aladel nisu kasvatama, kohandusid otid nisu sööma. Nüüd on järg jõudnud maisipõldudele. Juba teine põlvkond karusid on söödamaisi peal üles kasvanud. Nad on vahelduva eduga terve suve maisipõllus ja nende läheduses tegutsenud. Kui karusid on peletatud põllult minema siis natukese aja pärast tulevad nad kuskilt teisest põlluservast ikka tagasi. Karud leiavad oma loomuliku kodupaiga üles sügisel, kui kõik viljapõllud on koristatud, teevad siin talveuinaku, kevade ja pool suve veedavad siin, kuni taas põllult midagi hamba alla sobib.

Karud võivad olla ööpäevaringselt kõrges maisipõllus ja tunda end täiesti turvaliselt selles tihedas umbes kolme meetri kõrguses "maisimetsas". Siia ei tule teda keegi tülitama seni, kuni kombain teeb põllu lagedaks. See on hea näide, kuidas karud võivad kohaneda uute oludega. Muidugi põllumeestele ei meeldi, kui maisi magusa tõlviku jahil olev karu tallab järjepidevalt paarikümne-kolmekümne ruutmeetriseid platse põllu sisse.

Saueaugu ja Lõõla küla lähistel nelja-viie kilomeetri kaugusel meie karukaamerast oli eile hiljuti koristatud maisipõllus korraga neli karu ja mõned metssead. Loomad tulid siia tagasi vanast harjumusest ning leidsid ka piisavalt tõlvikuid, mis koristusmasinate poolt olid pikali sõidetud.

Varem arvati, et metssead on need kurjamid, kes maisipõllus suured alad maha talluvad aga sigade katkuaeg võttis sealkandis sead aga mais oli ikka maha tallatud. Peamise kurjajuure karu kõrval pole ka metssead patust priid, käivad ka põllus, neid on siinkandis veel vähe.

PS: Homseks saavad karukaamera akud laetud ja jälle ööpäevaringselt toimima. Järgmisel nädalal karukaamera lõpetab ja läheb taaskord Saaremaale hirvekaameraks.