Kehtiv metsanduse arengukava näeb[1] ette, et aastaks 2020 peab kõikide metsa tüübirühmade osas olema tagatud metsade range kaitse vähemalt 10% tüübirühma pindalast. Selle eesmärgi sisuline põhjendus tugineb juba 2004 avaldatud Eesti teadlaste uuringule[2]. Metsade range kaitse vajakutega tegelemiseks moodustas Keskkonnaministeerium 2012 aastal eraldi töörühma, millega RMK-l avanes võimalus liituda 2017 aasta alguses. Metsade range kaitse vajakute täitmist näeb kehtiv metsanduse arengukava ette peamiselt olemasolevate kaitse- ja hoiualade arvelt.

Metsade range kaitse üks eesmärkidest – võtta range kaitse alla vähemalt 10% metsa pindalast – on tänaseks saavutatud, sest range kaitse all on juba 12% Eesti metsast[3]. Enamikes tüübirühmades on metsa range kaitse miinimumvajadus täidetud või ületatud. Siiski on laane-, salu- ja soovikumetsa range kaitse all ebapiisavalt ning selle vajaku katmiseks ongi vaja nimetatud tüübirühmade metsa täiendavalt range kaitse alla võtta (Joonis 1).

Joonis 1.

Uus looduskaitseala

RMK tegi ettepaneku moodustada RMK hallataval maal 72 lahustükist koosnev uus looduskaitseala (kaardil punasega), mis kataks ära 26 428 hektarit laane-, salu- ja soovikumetsa range kaitse vajakuid. Ettepaneku kohaselt hõlmab uus looduskaitseala lisaks laane- salu- ja soovikumetsale ka muid, kaasnevaid kasvukohatüüpe kokku enam kui 5500 ha, mida pole võimalik välja jätta (Joonis 2). Siiski õnnestus alade valikul saavutada tulemus, kus range kaitse eesmärgiks seatud kasvukohatüüpide osakaal moodustab keskmiselt 80% alade pindalast.

Joonis 2.

Kaitsekorra karmistamine olemasolevatel kaitsealadel

Lisaks täiesti uue looduskaitseala moodustamisele, tegi RMK ettepaneku kaitsekorra karmistamiseks 8755 hektaril RMK hallatavates salu- ja laanemetsades olemasolevatel kaitsealadel. See ettepanek puudutab kokku 157 erinevat kaitseala, püsielupaika ja hoiuala, mille rakendamiseks tuleks Keskkonnaministeeriumil ja Keskkonnaametil avada nende alade kaitse-eeskirjad, muuta ära tsoneering, viia läbi avalikustamine, st. viia läbi seadusega nõutud terviklik menetlusprotsess. Menetlustega kaasnev administratiivkoormus on märkimisväärne ja see võib tekitada küsimuse, miks RMK oma ettepanekus ei pakkunud metsade range kaitse vajakute katmist 100% ulatuses majandusmetsa arvelt.

RMK poolt vaadatuna oli vajakute täitmiseks hoiualadelt ja kaitsealade piiranguvöönditest lisa otsimine kõige loogilisem valik, sest ka metsanduse arengukava rõhutab vajadust vajakud katta esmajoones kaitse- ja hoiualade arvelt. Kaitsealade mets on täna juba kaitse all, majandamise intensiivsus seal on madal ja elurikkus ning looduslikkus üldiselt kõrgem kui tavapäraselt majandatavas metsas. Olemasolevate kaitsealade sees piirangute karmistamine ei mõjuta RMK majandustegevust nii oluliselt kui majandusmetsas range kaitse kehtestamine, kuna piiranguvööndite ja hoiualade kaitsekord on juba seni suutnud üsna efektiivselt kaitsealadelt majandamist eemal hoida ja RMK koguraiest tehakse kaitsealadel marginaalne osa.

Majandatava metsa range kaitse alla võtmine tähendab otsest mõju riigi tuludele ning seetõttu on oluline leida metsade range kaitse vajakute täitmiseks selline lahendus, mis looduskaitseliselt täidab seatud eesmärgi, kuid võimaluste piires arvestab ka RMK-le seatud tulu teenimise ülesandega. On ilmselge, et ühe või paari uue looduskaitseala eeskirja menetlemine võtab vähem aega kui 157 erineva olemasoleva kaitseala kaitse-eeskirja menetlemine, kuid hea lõpp-tulemuse saavutamiseks on mõlemad vajalikud.

Tööprotsess

Uue kaitseala moodustamise ettepanekule eelnes enam kui pool aastat pingelist tööd, mis RMK looduskaitseosakonna jaoks tähendas, et tavapärased tööülesanded jäid sel ajal tahaplaanile ja tuli loobuda oma suvistest puhkuseplaanidest. Protsessi vedanud bioloogilise mitmekesisuse spetsialistil kogunes selle aja peale rohkem uneta öid ja töiselt veedetud nädalavahetusi kui on ühel käel sõrmi. Pea kõik looduskaitseosakonna töötajad said teha tuhandetel hektaritel välitöid, et saada paika alade piirid ja tekitada endale ülevaade metsa olemist, taristust ja piirinaabritest.

Oma aja ja teadmistega andsid laane-, salu- ja soovikumetsa range kaitse ettepaneku valmimisse olulise panuse ka Tartu Ülikooli teadlased, Eesti Keskkonnaühenduste Koja esindajad, teiste RMK osakondade ning Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi töötajad, kes kõik üsna üksmeelselt tajusid võimalust teha midagi olulist Eestile omase vanametsa elustiku säilimise jaoks pikaajalises perspektiivis. Ainsa võrreldava metsade kaitsele keskendunud initsiatiivina meenub siinkohal Eesti Metsakaitsealade Võrgustiku projekt aastatel 1999-2001, mille tulemusena tehti ettepanek ca' 38 000 hektari metsa range kaitse alla võtmiseks, mis toona erinevatel põhjustel väljapakutud mahus ei realiseerunud.

Kokkuvõtteks

RMK esitas omapoolse ettepaneku salu-, laane- ja soovikumetsa range kaitse vajaku täitmiseks, mis 75% ulatuses kaetakse majandusmetsa moodustatava uue looduskaitsealaga ning 25% ulatuses olemasolevate kaitsealade kaitsekorra karmistamisega. Ettepaneku esitamise väga piiratud ajaraami arvestades ei olnud RMK-l võimalik arvestada kõikide võimalike nüanssidega. Muuhulgas ei viinud RMK läbi uue looduskaitseala avalikustamist, mis viiakse läbi Keskkonnaameti poolt edasise menetluse osana. Samuti ei süvenenud RMK põhjalikult maardlate teemasse, mis uue looduskaitsealaga võivad kattuda. Kindlasti on teisigi aspekte, mis võivad mõjutada laane-, salu- ja soovikumetsa range alla võtmist ning millele seetõttu tuleks tähelepanu pöörata.

Uute kaitsealade moodustamisega kaasnevate kõikvõimalike aspektide kaalumine ja poliitiliste valikute tegemine on Keskkonnaministeeriumi ülesanne. Näiteks - kas ja kus eelistada metsade range kaitse vajakute täitmist piirkondlikule maavarade varustuskindlusele? Kas täita olemasolevate kaitsealade asemel vajakuid 100% ulatuses majandusmetsast, vältides nõnda riigiasutuste jaoks kaasnevat administratiivset koormust aga sealjuures oluliselt kärpides riigi tulubaasi? Kui reaalne on vajakute katmine täiendavate vääriselupaikade inventeerimise abil? Keskkonnaministeerium saab nüüd teha oma tööd ja kaaluda metsa range kaitse eesmärgi saavutamiseks võimalikke erinevaid valikuid.

Postituse pealkirjas esitatud küsimusele tuleb hetkel vastata eitavalt. Uue kaitseala moodustamise ning olemasolevatel kaitsealadel kaitsekorra karmistamise ettepanek ei tähenda veel ranget kaitset. Laane-, salu- ja soovikumetsa range kaitse vajakud võib lugeda täidetuks siis, kui Vabariigi Valitsus uute sihtkaitsevööndite moodustamise ja olemasolevate laiendamise kinnitab. Tahaks väga loota, et seekord läheb teisiti kui milleeniumivahetusel toimunud EMKAV projektis ja metsade range kaitse vajakud saavad täidetud. Umbes kahe aasta pärast saame lugeda tibusid.

[1] http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/mak2020vastuvoetud.pdf

[2] Lõhmus, A., Kohv, K., Palo, A. and Viilma, K. 2004. Loss of old-growth, and the minimum need for strictly protected forests in Estonia. –Ecol. Bull. 51: 401-411.

[3] Aastaraamat Mets 2016. 2017. Keskkonnaagentuur