Hetkel käimasolevatele jõulupühadele on kristliku traditsiooni ja moodsa tarbimiskultuuri kõrval oma jälje jätnud ka talurahvakultuur, mille kauge kaja peegeldub tänaseni säilinud hiites ning nendega seotud pärimuses. 

Külastasin üht säärast looduslikku pühapaika mõni päev enne jõule, kui kraadiklaas näitas pea kuut soojapügalat ja õhuniiskus maksimumi, nii et kasvata endale kasvõi lõpused. Kohal nimeks Kastna hiiemägi, leiab selle Raplamaalt ja esindab see ühte vähestest hästi hoitud ning tähistatud hiiepaikadest Eestis.

Teeviida all, seal, kus lõppeb asfalt, algab savine külavahetee, mis viib hästi hoolitsetud taluõueni; edasi peab pärimus- ja loodushuviline astuma jala, sest tulijale juba kaugelt silmahakkav küngas koos kahara pärnaga asub eramaal.

Isegi küla kõige vanem inimene, ehk antud juhul minu eakas naabrimees, ei mäleta, et jõulupühad kunagi varem nii rohelised, soojad ja vihmased oleks olnud. Kastna hiiemäe all läbi saju kõrgemal sirguvat pärna silmitsedes tuli vägisi märtsi tunne peale.

Ehk ongi seda 11-harulist täies elujõus pärna parem vaadelda, kui ta raagus on. Hendrik Relve mõõtis 1997.aastal puu kõrguseks 14 meetrit ja üheteistkümnest harust kõige jämedama ümbermõõduks 165 cm. Tänane puu on alguse saanud siin varem seisnud eelmise puu kännuvõsust; mis ja millal eelmise puuga juhtus, pole teada. Rahvasuus on küll levinud jutt, et muistne ohvripuu raiuti, aga kindlaid teateid juhtunu kohta pole. Küll aga on säilinud rohke kohapärimus, mille kohaselt olevat Kastna hiiemägi taevast alla sadanud, ise hüüdes, otse inimestele ja loomadele selga, kes hoiatust mikskiks ei pannud.