Kodude
juurde on linde pesitsema meelitatud juba mäletamata aegadest. Arvatavasti
vanasti polnud nii tähtis, millist laulu lind laulis, hoopis olulisemaks peeti nende
munadest saadavat toidulisa.
Nõnda, kuidas
tõekspidamised ajas arenevad, on muutunud ka lindudele
pesakastide paigaldamise mõte. Möödunud sajandil pandi pesakaste sadade kaupa
metsakvartalitesse, et sel moel vähendada puidukahjurite hulka – lindudest pidi
kuidagi kasu saama. Tänapäeval riputatakse pesakaste aias kasvavale puule,
maja-, sauna- või kuuriseinale enamasti ikka selleks, et pesitsejad oma naabrusega
meile rõõmu valmistaksid.
Linnuliigid, kes tulevad pesitsema
pesakasti, teevad looduses oma pesa peamiselt puuõõnsustesse, -uuretesse ja -pragudesse.
Luksuslik kodu on paljudele värvulistele rähnide rajatud vanad pesaõõnsused.
Selliseid linnuliike on meil ligi kolmkümmend.
Kõigile tuntud kuldnoka
ja rasvatihase kõrval on koduaias sagedasemad pesakastide asustajad varblased,
must-kärbsenäpid, sinitihased, piiritajad, lepalinnud jt.
Harjumuspäraselt pannakse
lindudele pesakaste ikka kevadel enne esimeste kevadekuulutajate saabumist – ja
õigesti tehakse. Kevadisel pesitsusajal tõesti leiavad need kõige rohkem
sihipärast kasutust, kuid pesakaste võidakse ka kasutada teistel aastaaegadel
ja muuks tarbeks. Näiteks värbkakk noppis aialindudele pandud söögialuselt
kokku tihased ja ladus toiduvarusid kogudes nendega kuldnoka pesakasti pilgeni
täis, mõned linnud aga tulevad talvisel ajal pesakasti ööbima. Oravad,
nahkhiired, hiired, herilased jt kasutavad samuti pesakaste pesitsemiseks ja
pelgupaigaks.
Teeme siis ise tehtud-pandud
pesakastiga kõigi nende elu kergemaks – välja arvatud herilastel.
RMK Tallinna kontori aatriumis on 21. maini avatud
näitus „13 tihast“, kus väljas Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri tudengite
esimese kursuse üliõpilaste koolitööd ehk moodsad linnumajad ning Tiit Hundi
pildid lindudest, kes pesades elavad.