Rändajadki on jõudnud oma pesitsuspaikadesse – kes kuhu – ja kaamerapildis asendunud vilgas sagimine rahuliku rütmiga – kiivitajate ja mustsaba-viglede hoiatushõiked ning lõokeste lõõritamise taustal taamal purjetavate kühmnokk-luikede ja kirjumirju lillevaibaga. Sekka rannaniitu hooldavate kaablikrattide elik veiste nõudlikud hüüded.

Tauksi saarelt kostus eile hommikul šaakalite hääli, kaamera ette on aeg-ajalt sattunud halljäneseid, metskitsi ja kaugele taandunud mererannalt jalutas kord mööda põder.

Meenutuseks üks videojupp valgepõsk-lagledest...

Vaatamata juba pikemat aega püsinud põuale on õitsejate hulk rannaniidul kirev ja värvikas, küll on paljude taimede kasv kuiva tõttu kängu jäänud. Näiteks tüüpiliselt jaanipäeva paiku õitsev kerakellukas (Campanula glomerata) on poole madalam ja valendavad härjasilmad (Leucanthemum vulgare) tavalisest hulka pisemad, pea kõik taimed on siin miniatuursed.

Kevadised käpalised on juba ammu ära õitsenud, harilik hiirehernes (Vicia cracca) ja ojamõõl (Geum rivale) lõpetamas, harilikul robirohul on õitsemise tippaeg.  

Kollaseks hiireherneks kutsutud aas-seahernes (Lathyrus pratensis) lisab niiduvaibale erkkollaseid täppe, veripunase ja hariliku koldrohu lapikesed on päikseloojangus eriti ilusad-kirkad.

Rohke kollase-valgekirju pitsivahuga ehivad niitu madarad – valge pehme madar (Galium mollugo) ja kollane hobumadar (Galium verum) ning nende kahvatukollastest toonides hübriidid, nende kõrval kõrgub märksa jõulisema välimusega jässakam valge värvmadar (Galium boreale).

Madalamates kohtades torkab silma õitsev tuderluga (Juncus gerardii) ja tihedad valgete õitega kaetud põldmuraka (Rubus caesius) laigud suuremate kivide ja kadakate ümber. Kõrrelisi on õitsemas kümneid liike.

Selleks hooajaks paneb kevadine rändekaamera pillid kokku ja siirdub hoogsal sammul suvele vastu astuvat Eestimaad avastama.