Kivipurustaja Elva jõe luhal
Kui ma 2013. aastal esimest korda Keeri-Karijärve looduskaitsealale sattusin, pidasin sealseid võsastunud lammisoo kooslusi üheks raskemini läbitavaks võserikuks, kuhu mina seni sattunud olin. Ega hullemaid polegi ka hiljem väga ette sattunud. Tihedad laialivajunud pajurägastikud, kust andis läbi pugeda. Hõlpu ei pakkunud ka kõrge pilliroo kitsas vöönd Elva jõe vasakkaldal. Aga võimelda oli vaja, sest endised lagedad luhad olid värskelt rendile antud ja taastamistööd tahtsid planeerimist.
Tänaseks on sealne olukord tundmatuseni muutunud. Avarus
ulatub Keeri järve lõunakallasteni välja. Taastatud 30 hektaril on endistest pajupõõsastest järel vaid
pilpad, notid ja kännukontsud. Ma ei ole kuulnud, et paemurrust pärinevat
kivipurustajat varem luha taastamiseks oleks kasutatud. Aga tingimustes, kus
töömahud on suured ja väljaveokaugused väga pikad, paistab selline brutaalne
lähenemine esialgu end õigustavat. Jõudluseks hindas rentnik sellise tehnilise lahenduse
puhul 2 ha/päev. Edasi tuleb RMK-l raiuda suuremad üksikud kased, millest ei
käi jõud üle ka kivipurustajal. Järgnevad aastad korratakse purustamist jäätmaa
hekseldajaga, mille agregaadid toodavad juba peenemat fraktsiooni. Huvitav
saab olema näha, mis taimestik alale esimestel aastatel kujuneb. Edaspidi kujuneb
see nähtavasti puuturbale. Veel on põnev vaadata, kuidas maha tambitud pajud
kännuvõsusid hakkavad andma. Vähemalt teoreetiliselt võiks sellisel kujul pajude
vigastamine pärssida nende kasvu. Tulevikus saab ala olema calloway-tõugu veiste karjamaaks.
Taastamisala Keeri-Karijärve taastamisalal
Elva jõe luhad taastamise järgselt
Lisa kommentaar