Artikkel ilmus RMK ja Ekspress Meedia väljaandes Metsataibu
Tekst ja fotod: Einar Ellermaa

Jürgen Kusmini sõnul kasvab RMK Lääne-Harjumaa territooriumil riigimets pindalal, mis on võrreldav kolme Tallinna linnaga, kusjuures iga neljas hektar Lääne-Harju riigimetsadest on looduskaitse all ja seal tavapäraseid metsa majandamise töid ei tehta.
Jürgen Kusmin räägib ka metsade iseloomust, liikidest ja vanusest. Lääne-Harjus on näiteks 16 protsenti riigimetsa sellises vanuses, et peaks mõtlema selle uuendamisele. See on 5000 hektarit. Järgneva 20 aasta jooksul jõuab sellesse vanusesse veel ligi 7500 hektarit Lääne-Harju riigimetsi. Samas jääb alati alles mets kui loodusliku mitmekesisuse hoidja ja inimeste elukeskkonna rikastaja.

Jürgen männimetsas Männikul. Taamal paistab Saku-Männiku krossirada. Foto: Einar Ellermaa

Lääne-Harjumaal on nii pikk merepiir kui ka palju metsa. Kui palju ja millist metsa ning kui palju sellest on looduskaitse all?
RMK Lääne-Harjumaa metskonna hallata on kokku 42 492 hektarit riigimaad. Sellest 30 469 hektarit on metsamaa, millest 7371 on range kaitse all ja 1068 hektarit selliseid metsaosasid, kus muud väärtused peale looduskaitseliste, eeskätt siis rekreatiivsed, on metsakasvatuslikest eesmärkidest olulisemad. Mittemetsamaid on 10 645 hektarit. Meie majandusmetsadest on noori metsi 14 protsenti ja keskealisi 31 protsenti. Vanu metsi, mis on juba jõudnud või lähema paari kümnendi jooksul jõudmas uuendusraie-ealiseks, on 55 protsenti. Nii sarnanevad siinsed metsad Eesti üldise seisuga, kus vanade metsade suur osakaal on nii õnneks kui ka õnnetuseks. Kasvukohtadest on siin suur osa toitainetevaesed nõmmealad, mis sobivad vaid männile. Nii on selle peapuuliigiga metsade osakaal ligi pool kõigist metsadest, ligi veerand on kaasikuid ja ligi viiendik kuusikuid.

Miks on vanad metsad õnnetuseks ja miks õnneks?
Jutumärkides õnnetus seisneb selles, et metsa kui elavat organismi ei saa konserveerida aastakümneteks. Metsakasvatusliku raietöö mõne aasta võrra edasi lükkamine vanemas metsas ei ole probleem, aga aastakümnete taha metsa uuendamist lükata ei saa, sest siis kaotame tarbitava puidu kvaliteedis. Nii peamegi tegema metsauuendust täna rohkem, kui meil on selleks võimalusi aastakümnete pärast. Vanade metsade suure osakaalu õnn seisneb muidugi kõiges selles, mida oleme metsas harjunud väärtustama: taastuv loodusvara tarbimisväärtusena, loodusliku mitmekesisuse hoidja keskkonnaväärtusena ja inimeste elukeskkonna rikastaja sotsiaalse väärtusena.

Peeter Suure merekindluse kaitsepositsioon Männiku metsas. Foto: Einar Ellermaa

Kuidas hoiate korras kaitsealasid ja milliseid töid teete seal?
Nii nagu mets saab ilma inimese kaasabita edukalt hakkama, kui meil ei oleks vaja puitu tarvitada, nii on ka looduskaitsealade jaoks parim viis lasta sealsetel ökosüsteemidel omasoodu areneda. Siiski on kaitsealadel kahte liiki kooslusi, kus inimtegevus tuleb liigirikkuse suurendamisele kasuks. Ühed on poollooduslikud kooslused, kus liigirikkus on tekkinud järjepideva heinategemise ja karjatamise tulemusena. Lääne-Harjumaal oleme selliseid alasid hooldamiseks välja rentinud 683 hektarit. Ja teised on alad, kus varasem inimtegevuse mõju on kuivenduse tõttu looduskeskkonda oluliselt vaesustanud. Selle protsessi tagasipööramiseks tegeldakse kaitsealadel ka kuivenduskraavide sulgemise ja loodusliku veerežiimi taastamisega. Ka selliseid töid on meil metskonna lääneservas käsil. Liigirikkuse säilimiseks on suurte ja riiklike kaitsealade kõrval toeks meie igaühe panus. Metsamaastikul aitavad liigirikkust säilitada vääriselupaigad, aga kodu ümbruses saame ise otsustada, kas loome pideva muruniitmisega niinimetatud rohelise kõrbe või pakume erinevatele liikidele elupaiku ka koduaias, niites neid kohti vaid paar korda aastas.

Mõned matkarajad on saanud nii tuntuks, et seal pole lihtne parklakohta leida. Milline oma piirkonnas on teie lemmikmatkarada, mida nii hästi ei tunta?
Ilmselt olen maastikul liikudes niivõrd kodus, et matkarajad mind ei tõmba. Ei oska soovitusi anda. Saan kontoritööle tasakaaluks füüsilise toonuse ka nädalavahetuseti kodumetsas toimetades. Kutsuksin maastikku ja kultuuripärandit avastama omal käel. Vaatamata üksikutele õnnetutele juhtumitele Eestis naljalt ära eksida ei ole võimalik, sest tänu inimtegevusele on metsamaastik täis kraave, sihte ja muid orientiire.
RMK on mittekaitstavate inimtegevuse märkide ehk pärandkultuuri kaardistamise eestvedaja. Ka minul on olnud võimalus sellesse tegevusse juba kaks aastakümmet panustada. Kogutud andmed, ligi 40 000 objekti, on Maa-ameti geoportaali pärandkultuuri rakenduses kõigi jaoks kasutatavad. Rakendus töötab koos asukoha näitamisega ka mobiilsetes seadmetes. Seega neid objekte omal käel avastades eksimise hirmu ei ole. Kui uurite oma esivanemate juuri põlvkondi tagasi, mis külast ja talust pärit ollakse, ja neid kohti maastikul reaalselt otsima lähete, siis on kaks võitu ühes – meeldiv füüsiline koormus ja oma perekonna loo parem tundmaõppimine.

Läinud talve 1,4 hektarine raiesmik Saku lähedal. Jürgen näitab, et säilikpuudena kasvama jäetakse eri liikide puude grupp. Nii saab uus mets liigirikkam ja lagedale jäänud puud on nii tormikindlamad. Foto: Einar Ellermaa

Kus on Harjumaa parimad marja- ja seenemetsad?
Meil lääne pool kahtlemata Vihterpalus, siin on täiendavad kommentaarid liigsed.

Kus on toimunud kõige suuremad raietööd viimastel aastatel?
Lääne-Harjumaa riigimetsa eripära on, et see paikneb pigem väikeste tükkidena ja hajali. Suuremad alad on Keila-Joa ja Vääna ümbruses, Saku ja Kiili valla piirimail ning peamiselt vastu Läänemaa piiri. Seega jagub metsatöid, nii raieid kui ka uue metsapõlve rajamist, hajusalt mitmele poole. Aastas uuendatakse Lääne-Harjumaa metskonna territooriumil umbes 300 hektarit metsa. Kas teha raietöid mingis piirkonnas suuremas mahus ja harvemini või väiksemas mahus ja tihedama intervalliga, on alati keeruline valik, sest plusse ja miinuseid on mõlemal juhul. Olen jälginud metsateemalisi arutelusid. Sageli on need ajendatud lankidest kohtades, kus aastakümneid mingit raietegevust ei ole olnud. Ühe põhjusena tuleb siin välja tuua ka pikale veninud maareform – veel 15 aastat tagasi oli veerand Eesti metsamaast omanikuta ja seal ei saanud toimuda ka mingit metsamajanduslikku tegevust. Tänaseks on peaaegu iga jalatäis Eestimaad endale omaniku leidnud. Pärast kolme kümnendit taasiseseisvust hakkab maareformi lõpusirge ka maastikupilti mõjutama suuremas mahus, kui me seni harjunud oleme olnud.

Miks on vaja metsa majandada?
Kui hetkekasule mõelda, siis ega ei olegi vaja – puitu saab edukalt asendada taastumatute ja hetkel veel odavate loodusvaradega nii energia kui ka materjalide tootmiseks. Metsa kasvatamise peamine sisu on aga järjepidevus – ühelt poolt saame täna kasutada seda taastuvat ressurssi, mida on teadliku tegutsemisega kasvatanud eelnevad põlvkonnad ja mis paneb meile omakorda vastutuse selle protsessi jätkamiseks tulevaste põlvkondade ees. Kui riigimetsas on see järjepidevus kandunud ka üle nõukogude aja, siis taasiseseisvumise järgne teadlike erametsaomanike põlvkond on alles välja kujunemas. Rääkides praegu kuumaks teemaks olevatest kliimamuutustest, siis kurb on see, et ka teadusilmas autoriteetsed isikud püüavad kontekstist välja rebitud näidetega – täna põletatud puidust eralduv süsinik seotakse uuesti alles 80 aasta jooksul – tõestada puidu põletamise negatiivset mõju kliimamuutustele. Nii jäetakse kõrvale asendusefekt, et iga põletatud massiühik puitu jätab maapõue alles samaväärse hulga fossiilset kütust, ja laiem pilt, et Eesti metsad tervikuna seovad süsinikku, kui juurde kasvava puidu kogus ületab tarbitava ja looduslikult laguneva puidu koguse. Vähem tarbides, tarbides teadlikke valikuid tehes ja taaskasutades on meist igaühel võimalus ümbritsevat keskkonda paremuse suunas mõjutada.

Mis saab raisemikest edasi ja mitme aasta pärast võime öelda, et seal kasvab noor mets?
Uue metsapõlve rajamine on metsa eluringi olulisim etapp, sest sellest sõltub kõik järgnev. On oluline, et antud kasvukohta valitaks sobivaim puuliik ja tema kasvatamiseks optimaalseim võte. On lehtpuualasid, mis uuenevad ka ise looduslikult, ja on kohti, kus uute metsapuude istutamise võib asendada seemnekülviga. Enamikul lankidel annab parima tulemuse siiski istutus. Segametsa elujõulisust puhtpuistu ees, kui välja arvata mõned ainult männile või kasele sobivad kasvukohad, mõistsid metsamehed ammu enne, kui avalikkus nii-öelda puupõldudest rääkima hakkas. Nii jäetakse viljakatel kasvukohtadel lisaks peapuuliigile juba noores metsas kasvama ka teisi liike. See annab eeskätt kuusemetsale vastupidavust nii tormituulte kui ka muude kahjustajate ees. Millal võib üht metsa nooreks nimetada, on suuresti kinni vaataja silmades. Mõne jaoks piisab, et uue metsapõlve ladvad juba rohu seest välja paistavad, teise jaoks on võsa kõik see, mis silmade kõrgusest madalam. Metsakasvatajale on murdepunktiks siiski see hetk, kui rajatud metsakultuuri enam rohu käest päästma ei pea, aga sellega ei ole veel töö tehtud ja ka noore metsa hooldust jagub vähemalt esimeseks paariks kasvukümnendiks.

Männinoorendik sama raielangi kõrval Saku lähedal on seitsmeaastane, nendib Jürgen oksakodaraid lugedes. Käte vahel on ühe noore männi aastakasv heades valgustingimustes viljakal mullal. Foto: Einar Ellermaa

Kuidas RMK teavitab kohalikku kogukonda ja kuidas kaasab kohalikke metsatööde planeerimisse?
Metsakasvatuse pika perspektiivi ja tänase rekreatiivse väärtuse säilimise kombineerimine on protsess, kus lõivu tuleb maksta mõlemalt poolt. Metsade uuendamisprotsess neis piirkondades on tavapärasest pikem, sest raietöid ei kavandata nii sagedasti kui mujal majandusmetsas. Paratamatult muutub harjumuspärane maastikupilt ja kohalikele on tööde tegemise ajal mitmesuguseid häiringuid, nagu müra, teede seisukord jms.
Neis piirkondades, kus on seda mõistetud, on olnud ka lihtsam keskteed leida. Raietöid kavandades on meil võimalus otsida vastust küsimusele “kuidas?”. Küsimuse “kas?” lahendamine meid edasi viinud ei ole. Raielangile maastikku kõige paremini sobituva kuju leidmine nõuab üksjagu ettekujutusvõimet, aga see on eespool kirjeldatud vastuolu lahendamise võti. Oleme korraldanud oma töö nii, et inimeste poolt rohkem kasutatavates metsades kuulata esmalt selle metsa kasutajate mõtteid, selle alusel koostada pikemaajalised (reeglina kümme aastat) plaanid ja ka neid tutvustada enne töödega alustamist, et kohalikel oleks aega kavandatud maastikumuutustega riigimetsas harjuda.

Millised on teie töö suurimad rõõmud ja suurimad mured?
Metsaülema töö suurim privileeg on töökeskkond, mis lisaks kontorilauale paikneb vabas õhus ja looduses. Põnevaks teeb tööpäevad esilekerkivate küsimuste mitmekesisus, sest riigimetsamaa kasutusvaldkondi on palju rohkem kui eespool kirjeldatud. Nukraks teeb üldine loodusest võõrandumine ja sellest tulenevalt igapäevatöösse lahendamiseks lisanduvad probleemid.