Põlula kalakasvanduse ebapärlikarbi spetsialist Katrin Kaldma on äsja sellekevadise tulemuse kokku löönud ja kinnitust sai see, mida juba varasematel aastatel kogeti. Kõige nooremate karpide seas on suremus kõige suurem esimesel talvel, kuid mida aasta edasi, seda parem on nende võimalus ellu jääda. Praeguseks saab teha võrdlusi nelja aasta pealt, sest just nii kaua on Põlulas ebapärlikarpe kasvatatud. Selle ajaga läheneb kõige esimeste karpide kasv juba peaaegu sentimeetrile, kõige noorematel ehk aastavanustel on pikkust umbes millimeeter. Sarnaselt kõikidele elusolenditele kasvab mõni aeglasemalt ja mõni sirgub eakaaslastest suuremaks. Noorte karpide perioodiline ülelugemine annab olulist infot ka jõevee kvaliteedi kohta.



Pisemad karbid elavad jões esialgu spetsiaalsetel kasvatusplaatidel, suuremad juba ka kastides ja mullu sügisel jäi sel viisil vette talvituma peaaegu 6000 karpi. Kevadeni on neist vastu pidanud veidi üle 3000. Kui üheaastastest karpidest elas talve üle veidi rohkem kui kolmandik, siis kolme-nelja-aastastest juba üle 90 protsendi. Loenduseks pestakse karbid kasvatusplaatidelt välja ja võetakse appi mikroskoop. Jõe ääres saab seda teha telki üles seatud rändlaboris. Kes üle loetud, läheb tagasi pesadega plaadile. Need, kes juba suuremad, pannakse kingakarbi suurustesse kastidesse, millel samuti kahel pool võrgud nagu plaadipesadelgi. Piiravatest plaatidest ja kastidest vabanevad loomakesed umbes 1,5 cm suurusena, siis algab vaba elu jõepõhjas, mis hea õnne korral võib kesta rohkem kui 200 aastat. 



Eestis on teadaolevalt vaid üks jõgi, kus ebapärlikarp elutseb. Kui aastal 2021 sai alguse ebapärlikarbi asurkonna taastamist toetav LIFE`i projekt, toimus jõe loodusliku populatsiooni inventuur. Selgus, et täiskasvanud karpe elab jõepõhjas ligi 26 000, samas noori, kellest peaks tulevikus sündima järgnevad põlvkonnad, leidub vaid sadakond.


Ebapärlikarbi eluring on kahtlemata ebatavaline ja järglaste saamine õnnestub, kui kokku langevad mitmed soodsad asjaolud. Katrin Kaldma selgituste kohaselt peavad isasloomade väljutatud seemnerakud jõudma viljastumisjärgus emaste karpideni. Kui see korda läheb, paiskavad emakarbid suve lõpus jõevette karpide vastsed. Oma järgmiseks eluetapiks vajab karbivastne ajutist peremeesorganismi ehk teisisõnu lõhet või forelli, kelle lõpustele kinnitatult elada üle sügis, talv ja uus kevad kuni suve alguseni. Praegu, enne jaanipäeva, ongi aeg sealmaal, kus vastsed end lõpustelt lahti haagivad.


Niisiis sõltub ebapärlikarbi saatus ka sellest, kui hästi end forell tema kodujões tunneb. Põlula kalakasvanduse pere on tähele pannud, et forellide nakatumine vastsetega on aastati erinev. Katrin Kaldma sõnul tegid nad kolleegidega kunagi esimeste kasvatusaastate põhjal prognoosi, et kui püüda igal aastal umbes sada looduslikult nakatunud kala, saab neilt koguda umbes 7000 karpi. Esimesel aastal nii oligi, aga aasta hiljem tuli samalt arvult kaladelt 27 000 ja veel aasta hiljem vaid 1200 noort karpi.

Neil päevil kogubki Katrin eelmisest aastast nakatunud kaladelt vastseid. Forellid on püütud, nende veetemperatuur kasvanduses sätitud selliseks, et vastsete küpsemine lõpuste peal toimuks edasi ja kui parasiteerimise aeg saab läbi ja moonde läbi teinud karbid end kalast lahti lasevad, on Katrin jaol ja kogub nad kokku. Forellipüük jäeti sel aastal veidi hiljemaks. Põhjuseks soov hoida seni vabalt ujunud kala võimalikult kaua oma loomulikus keskkonnas, sest metsikuid kalu pole kasvanduses pidada lihtne ja stress pole ka kaladele võõras. Teadmised liigist ja liigi vajadustest kasvavad Põlulas koos uue karbipõlvkonnaga. Noorte karpide vähesus jões viitab sellele, et elupaigatingimused on viimasel poolsajandil halvenenud. Olukorra parandamiseks toimuvad karbijões veerežiimi taastamiseks, setete püüdmiseks ja nende sissekande vähendamiseks taastamistööd. Ebapärlikarbi asurkonna taastamisega seotud LIFE projektist saab lähemalt lugeda siin.

Teksti autor Kristi Kool