Seega, kõik metsa – maasikale, mustikale, seenele, metsa ilu ja imesid koguma! Männisalu laotab meie ette pehme ja värvika sambla- ja loomulikult ka kanarbikuvaiba. 

Kanarbiku õitseaeg alles algab, kõige rikkalikumalt õitseb ta augustis ja septembris. Kuid suve lõpuni on veel aega ning seni võib imetleda teisi kanarbikuliste hulka kuuluvaid õitsevaid taimi ja nendest üllatuda – neid on palju. 

Kanarbikulised 

Kanarbikuliste hulka kuuluvad meie lemmikmarjataimed: mustikas, jõhvikas, joovikas ehk sinikas, pohl, aga ka mõned teised tuttavad liigid – leesikas, kukemari, küüvits, kail ja paljud teised, lisaks üks väga huvitav taim veel, nimelt seenlill. Selle taime nimetus väljendab tema seost seentega. Ta ei sisalda klorofülli, vaid saab vajalikud toitained seente abil, millega elab sümbioosis. Seeneniidid, mis on põimunud nii puujuurte kui seenlille juurte ümber, on otsekui torujuhtmed, mis kannavad seenlillele üle seente ja puude poolt välja töötatud toitaineid. 

Õitsevat seenlille võib kuni suve lõpuni kohata peamiselt varjulistes okaspuumetsades. 

Seenlill kuulub uibuleheliste alamsugukonda. Samasse alamsugukonda kuulub veel üks huvitav taimerühm, teaduskeeles triibus, mille nimetus on ladina keeles Pyroloideae. Sinna kuulub mitmeid märkimisväärseid taimi, mis neil päevil meie metsades õitsevad. 

Üks kõige silmatorkavam neist on – ümaralehine uibuleht, mis ka uibuleheliste alamsugukonnale nime on andnud. Teda kohtab kõikjal meie metsades, kõige sagedamini metsateede ja -sihtide äärtes.  

Uibulehelised 

Oma nimetuse sai uibuleht lehtede kuju ja struktuuri järgi – need sarnanevad tõepoolest õunapuu lehtedega, õunapuu on aga murdes uibu. Uibulehe lehti võib metsas näha aasta kogu lumetu aja vältel – need ei karda külma. Uibulehe lehti võib ka kuivatada ja valmistada neist ravitõmmist või lihtsalt toniseerivat teed. 

Kaugelt meenutab ümaralehine uibuleht õitsemise ajal maikellukest, nad isegi lõhnavad sarnaselt, kuid pole üldse suguluses. Lähedalt on ta siiski sarnane üksnes iseendaga: kordumatu ümaralehise uibulehega. 

Kohtuda võib metsas aga teisegi uibulehega – väike uibuleht erineb ümaralehisest uibulehest üksnes väiksemate mõõtmete ja lehtede veidi rohkem n.ö väljavenitatud kuju poolest. Kõiges ülejäänus on need uibulehed sarnased.  

Uibulehe kõrval võib märgata veel ühte ebatavalist lille, mis varajases eas meenutab veidi veel õiteta uibulehte, kuid on väiksem ja mitte sirge õieraoga, vaid kaarjaga, otsekui oleks ta õiepungade raskuse all maa poole kummardunud. See on lakkleht. 

Rahvasuu kutsub seda lille ka jooksjarohuks, lakktalvikuks, talihaljaks või toomheinaks. Lill on rahvameditsiinis tuntud, näib, et ammustel aegadel raviti sellega lausa kõiki haigusi. Lakkleht kasvab samades kohtades kus uibulehtki, kuid tema õitseaeg on pisut hilisem. 

Veel üks lill uibuleheliste hulgast on kuningakübar. Teda võib kohata varjuliste okaspuumetsade niiskel samblal, sagedamini kuusikutes, kus ta kasvab üksikult ja mitte eriti rohkelt, puhkeb õide juuni keskel ja lõpetab õitsemise augusti alguses.  

Suured – kuni kahe ja poole sentimeetrised – meeldiva aroomiga valged õied meenutavad kujult kõrgeid maa poole kaldus vihmavarjusid ja neid on tumeda sambla taustal kerge märgata.  

Kuningakübara õites pole nektarit, kuid nende aroom meelitab siiski ligi putukaid, kelle abil toimub tolmlemine. Pärast õitsemist pole seda lille samblal enam nii lihtne märgata, järgmisel aastal ei pruugi teda aga üldse enam samas kohas olla, kuna ta ei õitse igal aastal.  

Oma nime – kuningakübar – on see lill saanud õie ebatavalise kuju järgi. Tõepoolest, vastuvõtul inglise kuninganna juures võis ju selline peakate mõnda krahvinnat kaunistada. 

Talvik 

Kui uibulehe ja kuningakübara õied hakkavad nüüd juba närbuma, siis nende sugulane talvik alles hakkab õitsema. Nagu teisedki uibulehelised, nii paneb ka talvik paneb meid taas hämmastuma looduse imede üle. Seda ebatavalist lille pole aedade iluks aretanud mõni selektsionäär, vaid loodus ise. Loodusliku valiku tee on sedakorda olnud väga huvitav! 

Oma nime sai talvik tänu sellele, et tema igihaljad lehed on niisama külmakartmatud kui uibulehe omadki ja jäävad roheliseks isegi lume all. Õitsevat talvikut võib leida männimetsas, sagedamini liivasel pinnasel. Talvik on rahvameditsiinis tuntud nagu teisedki uibulehelised.  

Kõik need taimed näivad fotodel imepäraste ja eksootilistena, kuid nendega kohtumine pole üldse erandlik, nad on meie metsade kõige tavalisemad asukad. 

Kõik need fotod on tehtud RMK Harku metsa loodusrajal, kus igaüks saab nende taimedega lähemalt tutvuda.  

Minnes metsa seenele, marjule või lihtsalt jalutama, pange tähele, et eri taimedel on veidi erinev õitsemise ja viljakandmise aeg – seega saab huvitavate taimedega kohtuda kogu suve vältel.  

Ilusat kasulikku, meeldivat ja teadmishimulist suve teile!