Taime venekeelne nimi „багульник“ pärineb vanaslaavikeelsest sõnast „багулить“, mis kannab tähendust „mürgitama“. Nii kutsuti teda põhjusega, sest kui sookailu õitsemise ajal kaua rabas pikutada, võib tõepoolest tunda uimasust ja peavalu. Andrometoksiinil, mida leiab paljudes kanarbikuliste sugukonda kuuluvates taimedes, on inimese närvisüsteemile mürgine mõju: alguses ergutav ja seejärel pärssiv, põhjustades nõrkust ja unisust ning mõnikord ka iiveldust. Seetõttu on soovitatav soid külastada siis, kui kuumus taandub ja sookailu joovastav aroom on hajunud – näiteks hommikul või õhtul.


Sookailu kõik osad (lehed, oksad, õied, seemned ja õietolm) on mürgised.

Vanasti olevat kavalad kõrtsmikud oma puskarisse sookailu sokutanud, et kõrtsilisi uimastada ja seeläbi neilt rohkem raha välja petta. Teisalt ravivad mõned rahvad sookailuga liigset alkoholilembust. Selleks et inimesel tekiks alkoholi vastu tülgastus, lisatakse joogile taime tinktuuri.

Sookail on hea meetaim, kuid sookailumesi on mürgine ja seda ei tohi eelnevalt keetmata toiduks tarbida.


Sookailu kohta räägitakse palju legende. Kuna jaanipäev läheneb, siis on siin üks sõnajala legendiga sarnane lugu. Legend räägib, et sookail on võlupõõsas, mis teab kõiki saladusi. Ta oskab rääkida ja täiskuu ajal juhatada maetud aareteni. Kuid ta avaldab saladuse ainult neitsile, kes laseb juuksed valla ja toob talle mett või piima.

Kas keegi soovib legendi enda peal järele proovida? Järgmine täiskuu, kui ma ei eksi, on 3. juulil.

Teine legend räägib sooisandast, kes hoiab sookailu peadpööritava aroomi abil vangistuses kaunist metsanümfi. Kui rabas on tulekahju, siis tähendab see, et sooisand üritab põgenevat nümfi põleva taime kirbe ja joovastava suitsu abil kinni hoida.

Sajandeid on usutud, et sookail tõstab tuju, tugevdab mälu ja mõistust ning kaitseb halbade mõtete ja väljastpoolt tuleva kurja eest.

Nagu näha, on sookailul igat masti võluomadusi.


Sama võib öelda tema raviomaduste kohta. Sookailu on pikka aega peetud imerohuks, rahvameditsiinis kasutati seda peaaegu kõigi haiguste puhul. Epideemiate korral joodi haiguse ennetamiseks sookailuteed. Rootsi arstid, kes tõid esimestena sookailu Euroopa meditsiinipraktikasse, kasutasid taime keedetud õisi ja noori võrseid podagra, düsenteeria, bronhiidi ja nahahaiguste raviks. Siberis Taga-Baikali piirkonnas kasutatakse ekseemi raviks tõrva, mis on valmistatud sookailust ja segatud hapukoorega. Prantsusmaal ravitakse nahahaigusi salvidele ja geelidele lisatud taimeekstraktiga. Taime õitest saadud kuuma tinktuuriga ravitakse Bulgaarias sapipõiepõletikku. Põhja-Ameerika indiaanlased joovad sookailu leotist ja närivad selle värskeid lehti. Juba varases keskajas on seda taime maininud Taani ja Saksa taimetargad. Sookailu keedist kasutati südame-, kopsu-, maksa- ja neeruhaiguste raviks.

Tasub mainida, et sookailu eeterlikku õli saab kasutada parfümeerias, naha töötlemisel ja fiksaatorina tekstiilitööstuses. Sookailu keedis, tõmmis, pulber ja suits on end hästi tõestanud näriliste, ööliblikate, lutikate ja sääskede tõrjumisel.

Kokkuvõtteks tahan siiski hoiatada, et taim sisaldab mürgiseid aineid ja ravi sookailupõhiste vahenditega arsti nõusolekuta on lubamatu! Kahtlemata on soodes kasvav sookail ohtlik allergikutele ning seda ei soovitata rasedatele.

RMK rabamatkaradadel saab lisaks sookailule imetleda ka ubalehe ja tupp-villpea õitsemist. Ida-Virumaal on parimaks valikuks hästi varustatud Kotka (6,7 km) ja Selisoo (4 km) rada.




Tervist kõigile ja mõnusat looduses viibimist!