Endasugustele algajatele mainin kohe, et metsiseseire läbiviimine nõuab rohkem kui väikest jalutuskäiku varahommikuses metsas. Mänguala asukoha täpsustamiseks võiks seda enne uurimas käia. Ka siis, kui varasemate aastate seired seal metsisemängud tuvastanud. Näiteks võib juhtuda, et mänguplats on mullusest asukohast eemale nihkunud, kvaliteetse seiretulemuse saab aga ikka siis, kui olla õigel ajal õiges kohas.


Seega suundus kogu meie õppegrupp esmalt väljavalitud seirealale luuret tegema – kas seal leidub metsise tegevusjälgi. Viimaste alla käivad eelkõige julgad ja neid on metsisel mitut sorti. Pärast paaritunnist metsas müttamist oskasid kõik koolitusel osalejad juba pakkuda, millised väljaheited on kuke, millised kana toodang, mis vanemad, mis värskemad, kus on linnuke niisama hunniku teinud, kuhu mängu ajal poetanud. Mänguplatsile viitavad väljaheited on lühemad, mitte ühes hunnikus, vaid laialipillutud. Roheline vedel lärakas on aga metsise ärkamisjärgne pimesooletühjendus, tuleb välja, et erinevalt inimesest on metsise pimesoolel oma otstarve.


Nii et metsiseseiraja käib ringi nina maas, aga vahepeal ajab ka pea kuklasse, sest kui maapind näitab mängujälgi, on läheduses ka sobivad mängupuud. Need on hõredama ladva ja jämedamate okstega männid, kus kukk saab juba õhtul koha sisse võtta ja hommikul mängu alustada.


Kui eelluure osutus igati paljulubavaks, sest leidsime nii väljaheiteid kui paar metsisesulge, siis järgmise hommiku osas meie õpetajatel julgustavaid sõnumeid polnud. Tõusmas oli tugev tuul ja lubati vihmasadu. Sellistes tingimustes tegelikult seiret ei tehta, sest esiteks pole tuules võimalik kuulda kukkede häälitsusi ja teiseks ei kipu ka kanad kurja ilmaga mänguplatsile kogunema. Õppeprotsessi kinnistamiseks saime siiski võimaluse koos ekspertidega väikestes gruppides mängualadele minna.


Enne tutvustati seiramise põhialuseid. Kui seiraja pole ennast juba eelmisel õhtul mängupaika varjesse peitnud, tuleb kohale tulla tund enne päikesetõusu ja hakata üliettevaatlikult liikuma eeldatava mängupaiga serva suunas. Sealjuures peaks vältima praksuvaid oksi ning üldse liikuma nii hääletult kui võimalik, sest suur oht on mõni puus või maas passiv metsis lendu peletada. Kuigi igas mängus on ainult üks alfakukk, kes kanadega valdavalt paaritub, tuleb hea õnne peale kohale rohkem isaslinde. Muist osaleb ka mängus ja osa (eelkõige nooremad kuked) vaatavad toimuvat lihtsalt mängupaiga servas puude otsas pealt. Kuna seksuaalharidust alles omandavad noorlinnud hoiavad nokad koos, ei saagi loendaja neist enne teada, kui nad raskete tiibade vuhinal lendu lähevad. See võib aga ettevaatlikuks muuta teised mänguplatsi metsised. Seires osalejad peavad kindlasti kaardistama oma teekonna GPS-seadme või äpiga. Liikumisteekond ja kuuldud-nähtud metsised tuleb hiljem koos liikumisteekonnaga kanda spetsiaalsele kaardile, mille juurde käib veel eraldi seireankeet.


Nagu karta oli, jäid kanad mänguplatsile tulemata, küll aga õnnestus meie grupil siiski kirja saada 5 kukke. Tuulepuhangutest hoolimata kuulsime paar korda metsisekukkedele omast nokaplõgistamist ja kaks lindu õnnestus paraku ka lendu ajada. Praksuvate oksade vältimine ei ole hämaras teab mis lihtne ülesanne, eriti kui need on salakavalalt sambla sees peidus. Et ilm nagunii paaritumist ei soosinud, polnud sellest suurt häda. Ka koolituse teised grupid päris tühja välja ei läinud. Kuuldi kukkesid ning loendati paar kana. Erilist mängulusti platsidel siiski ei paistnud olevat.


Boonusena õnnestus meil hiljem näha üht metsisekukke kruusateel patseerimas.

Staažikad metsiseseirajad veedavad aastate kaupa oma aprillikuu varahommikuid mänguplatsidel . Sealt tuleb kogemus, millist taktikat igas konkreetses mängus kasutada ja kuidas mängu suurust määrata. Ja midagi jääb alati juhuse hooleks, on sedagi juhtunud, et mängu jalutab sisse põder ja ongi linnud laiali ning game over.