Keskkevade üks peamisi märke ja kaunistusi on loomulikult kohevate urbadega paju. Kõigi kevadpühade ajal kasutatakse kaunistamiseks pajuurbadega oksi. Ja kuna need imelised puud suudavad pärast pügamist kiiresti taastuda, siis loodame, et selline suur kevadine lõikus neile ülemäära kahju ei tee ja suve jooksul muutuvad nad veelgi tihedamaks. Sellegipoolest tasub kodu metsa kingitustega kaunistades alati mõõdukas olla.  

Paju tunneb kevadel kergesti ära kohevate urbade järgi, mis avanevad okstel puhkenud pungadest. Põhja-Eestis nimetatakse põõsataolisi pajusid rahvapäraselt pajudeks, Lõuna-Eestis öeldakse nende kohta pai.
Puutaolised pajud kannavad Põhja-Eestis nimetust remmelgas, Lõuna-Eestis on nende nimetus raag, Viljandi- ja Pärnumaal raid ning Saaremaal lember.  

Hallid kohevad urvad pajuokstel on tulevased isasõisikud. Rahvasuu nimetab neid pajutibudeks või pajukassideks, sageli võib neid näha isegi südatalve sulailma ajal ja kevade alguski võib ju olla üsna külm. Selleks, et tulevased õisikud ära ei külmuks, ongi neil seljas kohevad hallid kasukad.

Pajuliigid võivad üksteisest suuresti erineda: nende hulgas on hiigelsuuri jämedate tüvedega puid nagu hõberemmelgas ja raagremmelgas ja madalaid põõsaid, näiteks vitspaju ja kitsalehine paju. Pajud isegi õitsevad erinevalt.

Üks levinumaid ja tähelepanuväärsemaid puid meie kevades on raagremmelgas. See paju võib kasvada suureks, kuni 10 meetri kõrguseks puuks, kuid jääb sagedamini siiski tihedaks põõsaks. Varakevadel on see puu kaetud arvukate helehallide kohevate õisikutega.

Ja kui õitsemine algab, muutuvad raagremmelgad äärmiselt elegantseks nagu tohutud kollased pühadekimbud.

Soojade päikesekiirte all hakkavad läbi hallide kasukate valguse poole tungima kollase õietolmuga täidetud isasõied.

Need arvukad õied annavadki sellele puule nii erakordselt piduliku ilme.

Praegusel ajal, mil looduses veel palju õitsevaid taimi pole, saab raagremmelgast päästja ärganud putukatele: mesilastele, kimalastele, liblikatele, kärbestele. Nad leiavad pajuõisikutest nii nektarit kui ka õietolmu.

Nüüd kostab õitsvate pajupuude all pidev sumin.

Aprillis on raagremmelgas üks peamisi meetaimi. Sageli istutavad mesinikud spetsiaalselt mesila lähedusse paju, et mesilastel oleks varakevadel koht, kust õietolmu koguda.

Pajuõitel näeme peale kimalaste ja mesilaste ka palju erksavärvilisi liblikaid.

Liblikad kasutavad võimalust kevadpeo tasuta maiuspala nautimiseks, peesitades päikese käes ja imedes õienektarit.

Veel üks talvitunud liblikas maiustab kevadpühal nektariga.

Raagremmelga austajaid on teisigi, sealjuures ei keeldu need metsaelanikud muudestki pajudest. Paju aitab neil talve üle elada – temata oleks nälg külmal ja lumisel ajal suur.

Paju noored võrsed ja oksad ning koor on metskitse jaoks üks peamisi toiduallikaid.

Rahva poolt armastatud pajust võiks veel palju rääkida: näiteks sellest, et aspiriini valmistamiseks kasutatavat salitsüülhapet saadakse teatud tüüpi pajude koorest ning pajuokstest saab punuda ka korve ja mööblit.

Aga täna lähme metsa ja lihtsalt imetleme tema õitsemist.