Kunagisest forellikasvandusest Lavi allikal on Põlulas välja arendatud kalakasvandus, mille rolli siinsete kalapopulatsioonide taastamisel on raske üle hinnata.


Alates 1997. aastast on kasvandusest Eesti veekogudesse asustatud kokku üle 7,5 miljoni lõhe, siia, meriforelli, jõeforelli, tuura ja harjuse noorkala. Kuna Põhja-Eesti jõgedes on nüüdseks lõhepopulatsioonid päris ilusasti taastunud, vähendab Põlula kalakasvandus järk-järgult noorkalade asustamist Soome lahe piirkonda ja keskendub eelkõige Pärnu jõe lõhekarja taastamisele. „Seoses Sindi paisu eemaldamisega on seal kaladele lisandunud palju häid elupaiku,“ sõnas Põlula kalakasvatustalituse nõunik Ene Saadre. RMK koosseisu tulek 2014. aastal on tema sõnul toonud mitu uut tegevussuunda. „Koostöös Eesti Maaülikooli, Tartu ja Turu Ülikooli ning Eesti Loodushoiu Keskusega teeme rohkem teaduskatseid, näiteks vähi-, siia- ja tuurakasvatuse alal, aga tegeleme ka ebapärlikarbi kasvatamise katsetöödega,“ rääkis ta.


Siia saagu siiad
2015. aastal kogusid kalakasvanduse töötajad Pärnu jõest esimesed siiamarjad ja järgmisel aastal asustati jõkke tagasi juba 34 000 samasuvist siiga. Pärnu jões elab Pärnu ainulaadne poolsiirdesiig, kes elab meres, aga kudemiseks tuleb Pärnu jõkke, ning seda looduslikku populatsiooni üritavad kalakasvatajad turgutada. Samuti taastatakse kasvanduses Peipsi siiga, keda veel 1990. aastatel püüti tööstuslikult, kuid kelle populatsioon on praegu nii kriitilises seisus, et praegu võib Peipsi siiga püüda ainult teaduslikel eesmärkidel.

Lisaks on hakatud kasvanduses tegelema ka merisiigadega. Praegu kasvavad kasvanduse sumpades lisaks Pärnu jõe ja Peipsi siiale ka Paldiski alt püütud merisiia noorkalad. Kuna siia kasvatamiseks on vaja marja ja niiska saada looduslikelt kaladelt, aga ka lõhe elusate geenipankade ehk sugukarjade värskendamisel on vaja sugulusristluse vältimiseks aeg-ajalt tuua täiendavat elusmaterjali loodusest, oli kasvanduse töötajatel kogu aeg hirm mõne viirushaiguse kasvandusse toomise ees. Nüüdseks on see mure murtud. Kaks aastat tagasi valmis Põlula kalakasvanduses kalade karantiinihoone, mis aitab vältida haigustekitajate sissetoomist ja levitamist kasvanduses olevatele kaladele.

Iidsed kalad tuurad
Läänemeres eelmistel sajanditel tähtsa püügiobjektina elanud tuurapopulatsioon hävis sajandivahetuseks täielikult, põhjuseks ülepüük ja jõgede reostumine. Viimane Läänemere vetest tabatud n-ö pärismaine tuur püüti 1996. aastal Väinamerest Muhu saare lähedal. Kala oli 2,9 meetrit pikk ja kaalus 136 kilogrammi ning tema vanuseks hinnati umbes 45 aastat.
Veel hiljuti arvati, et Läänemeres viimastel aastasadadel elutsenud Atlandi tuur kuulub samasse liiki Lõuna-Euroopas, praeguseks veel ainult Prantsusmaa vetes elava tuuraga. Geneetiliste uuringute tulemusel on nüüd selgunud, et senine klassifikatsioon oli ekslik ning viimati Läänemeres elanud Atlandi tuur kuulub samasse liiki hoopis Põhja-Ameerika idarannikul praegugi suhteliselt heas seisus oleva tuuraga. See tuuraliik ilmus Läänemerre umbes 1200 aastat tagasi ning tõrjus välja seal paar tuhat aastat elutsenud liigi, keda praegu võibki üliharuldasena kohata ainult Prantsusmaal ja keda nüüd nimetatakse Euroopa tuuraks. Geneetikute avastus võimaldas hakata kasutama Läänemere tuurapopulatsiooni taastamiseks ookeani läänerannikul arvukamalt esindatud Atlandi tuura.

Atlandi tuura on Läänemerre asustatud juba mitmes riigis, Eestis käivitas selle tegevuse Eesti Loodushoiu Keskus 2011. aastal. Tuura kasvatamist katsetati algul mitmes kalakasvanduses, alates 2019. aastast kasvatab tuura Põlula kalakasvandus. Saksamaal asub Kanadast pärit tuura paljunduskeskus, kust Eesti Loodushoiu Keskuse töötajad toovad Põlulasse tuuravastseid, märgistavad tuurasid asustamise eel ning tegelevad asustamisjärgse seirega.

„Selle projekti raames tegeleme meie praktilise osaga: meile tuuakse vastsed, kasvatame nad suuremaks ja edasi lähevad tuura noorkalad kas samasuvise, üheaastase või kahesuvisena juba Narva jõkke, mis on Eesti ajalooline tuurajõgi,“ lisas Ene Saadre. Ta lisas, et kui kõik läheb plaanipäraselt, hakatakse tuura populatsiooni taastama ka Pärnu jões. Praegu võib öelda, et tuuradel läheb hästi – Eesti kalurid on viisakad ja lasevad püünisesse sattunud elusad tuurad vette tagasi ning teatavad märgistatud tuura leiust. Jõkke lastud 150-grammine tuura noorkala võib järgmisel suvel kaaluda juba 1500 grammi. Suure tõenäosusega hakatakse alates tänavu sügisest tuurakasvatust ja teadusuuringuid toetama ka LIFE-programmist taotletud projekti „LIFE Baltic Sturgeon“ raames. See projekt on koostatud viieks aastaks ning seab konkreetsed ülesanded eri vanuses noorkalade kasvatamiseks ja asustamiseks ning kaasnevateks uuringuteks.


„Tuurad on ürgse välimusega iidsed kalad. Atlandi tuur hakkab kudema alles paarikümne aasta vanuselt, võib elada aastakümneid ja kasvada 100–200 kilogrammi raskuseks. Teadaolevalt oli suurim Atlandi tuur 4,6 meetrit pikk ja kaalus 365 kilogrammi. Mul on väga hea meel, et saan osaleda taolise ürgse kalaliigi populatsiooni taastamises, selle töö tegelikud tulemused selguvad palju aastaid hiljem, kaugelt üle minu eluea, mistõttu on seda tööd tehes väike jumala tunne,“ lisas Ene Saadre.

Väärika ajalooga kalakasvandus
Pandivere kõrgustiku kirdenõlva karstialal asub veerohke Lavi ohvriallikas, mis viis toonase Põlula mõisaomaniku mõttele hakata tegelema kalakasvatusega. 1895. aastal asus mõisa metsaülemana tööle Jaak Paulmeister, kelle juhtimisel hakati vesiveski juurde loodud kalakasvanduses kasvatama jõe- ja vikerforelle ning karpkalu. Ülemöödunud sajandi lõpul sai Paulmeister kasvanduse mõisnikult rendile ja see jätkas tööd ka Eesti iseseisvumise ajal. Paraku Eesti okupeerimisega saadeti Jaak Paulmeistri järeltulijad Siberisse ning kasvandus laastati.


1948. aastal kalatalu riigistati ning seal alustati kohaliku jõeforelli marja inkubeerimisega, ent 1952. aastal hakati jõeforelle välja vahetama kiiremakasvuliste vikerforellide vastu. 1964. aastal viidi kalakasvandus iseseisva juriidilise isikuna üle ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi otsealluvusse. Kalakasvandus sai uue nime – Põlula Kalamajand. Uus etapp kalamajandi ajaloos algas 1994. aastal, mil Keskkonnaministeerium lõi uue juriidilise asutuse, Põlula Kalakasvatuskeskuse, et korraldada riiklikul tasemel kalavarude taastamistöid. Sellega lõppes ligi sada aastat kestnud forellikasvatuse aeg ja algas uus ajajärk kalakasvanduse ajaloos. Alates 2014. aasta 1. jaanuarist kuulub Põlula Kalakasvatuskeskus RMK koosseisu.

Heino Peets – Põlula grand old man
30. juunil saadeti Põlulas pidulikult pensionile 88-aastane Heino Peets, kes töötas kalakasvanduses enam kui pool sajandit.


Heino Peets sündis 1934. aastal Virumaal Tudulinna vallas Oonurme külas ning tema töömehetee algas juba 15-aastaselt Oonurme keskuse kolhoosis. Heino soovis minna küll Luuale kaheaastastele metsaspetsialisti kursusele, kuid teda ei võetud vastu, sest ta oli alla 16-aastane. „16-aastane pidi sisse astudes olema seetõttu, et kooli lõpetamise järel määrati tööle metsaülematena, mis oli materiaalselt vastutav töö, kuid alla 18-aastast ei saa ju vastutusele võtta,“ naeris ta.

1950. aastal õnnestus tal astuda Luua Metsamajanduskooli, mille lõpetamise järel 1952. aastal asus ta Kuremäe metskonna abimetsaülemaks. Kuremäel töötas ta eri ametikohtadel kuni 1965. aastani, mil ta määrati Kohtla-Järve Metsamajandi kalakaitse inspektsiooni kalakaitse rajooniinspektoriks. Paraku tegi Heino seda tööd südamega ja kohaliku miilitsa kõrvu olid jõudnud jutud, et röövpüüdjad tahavad teda seetõttu suisa tappa. Tal soovitati ametit vahetada. 1967. aastal võttiski ta vastu ettepaneku asuda juhtima Põlula kalamajandit.

„See oli väga keeruline aeg, oli olnud just reorganiseerimine, inimesed olid solvunud ja pahased ning saatsid ministeeriumisse kaebekirju, minul õnnestus aga saavutada kodurahu,“ rääkis ta. Teine keeruline aeg oli tema sõnul segastel 1990. aastatel, mil kalamajandile tekkis omajagu kosilasi. Just Heino teene oli see, et kalamajandi vara laiali ei tassitud.

Heinol on suured teened omaaegse Põlula Kalamajandi arendamisel ja töös hoidmisel. Aastas inkubeeriti 1,5–2,5 miljonit vikerforelli silmtäppstaadiumis marjatera, mis müüdi suuremas osas Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa kalakasvandustele. Samuti varustati teisi kasvandusi vikerforelli asustusmaterjaliga edasi kasvatamiseks meresumpades. Parematel aegadel kasvatati kuni 49 tonni noort vikerforelli aastas. Taasiseseisvumise järel oli majandusolukord väga raske, kuid tuldi toime ja säilitati võimalused uueks alguseks. Töölistel ei olnud kerge, palju oli rasket käsitsitööd. Seda ja oma pühendunud töötajaid meenutab Heino alati suure südamesoojusega.

Kalamajandi direktorina töötas Heino 29 aastat ning 1994. aasta reorganiseerimise järel oli ta ligi 20 aastat Põlula Kalakasvatuskeskuse majandusjuhataja. Viimastel aastatel töötas ta kalakasvanduses tehnoloogina – tema vastutusel oli vedelhapnikujaam, samuti hoidis ta silma peal eelsoojendusbasseinide veetasemel ja remontis automaatsöötjaid. „Mul on iga söötja kohta oma kaart, nagu perearstil, ja sellest on näha, et viimase kuue aasta jooksul on parandatud 600 söödaaparaati,“ ütles ta. Peale nende tööde koostas ta arendustega seotud tehnilisi jooniseid ning oli tänu heale mälule ja suurele kogemusele alati abiks praktiliste lahenduste leidmisel.