Saare graniidikausis paiknevasse järvekesse on punase vesiroosi toonud inimene. Looduslikult kasvab kaunis veelill Vättern’i ja Vänärn’i järvede vahelistes metsajärvedes Tividen’is. See ongi punase vesiroosi iidne looduslik kasvuala ja esmakordse avastamise koht.

Punase vesiroosi esimene leid pärineb 1856. aastast, kui noor botaanikahuviline tudeng Bernhard Agaton Kjellmark kuulis, et väikeses Rootsi metsajärves Fagertärn’is on punaste õitega vesiroosid, röd näckros. Avastusest sai botaaniline sensatsioon ning sellele järgnes Fagertärni järve vesiroositaimede röövellik elupaikadest eemaldamine peamiselt botaanikute ja aiapidajate poolt. Botaanikute ja taimehuviliste käe läbi levis taim mitmesse paika Rootsis ning teda viidi ka Kesk-Euroopasse. Lundi botaanikaaias kasvatatakse neid taimi alates 1863. aastast ja punaseõielisest vesiroosist kujunes sellele uurimisasutusele tulus vahetusobjekt. Sel moel levis punane haruldus maailma paljudesse järvedesse ja tiikidesse.

Punane vesiroos (Nymphaea alba f. rosea) on valge vesiroosi vorm, värvivariatsioon ning on tuvastatud, et punaseõielised vesiroosid võivad olla ka hübriidid valge vesiroosi punase vormi ja väikese vesiroosi vahel. Punane värv on tekkinud mutatsiooni teel taime kromosoomides ja kandub edasi pärilikult. Nii ongi kunagi Fagertärn’i vesiroosidel tekkinud värvihälve säilinud tänapäevani. Punakad võivad olla ka ebatavaliste vesirooside lehed, mille põhjuseks on taimsete pigmentide, antotsüaanide rohkus.

1979. aastal leiti Lõuna-Lapimaal Mittiträsket’is punase vesiroosi looduslik populatsioon, millel pole mingeid seoseid Tividen’is kasvavate taimedega. Norras on samuti leitud looduslikke punaseõieliste vesirooside populatsioone.