Ajakirjanik ja kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane (66) on üles kasvanud Virumaa laantes. Paksus metsas hakkavad tal tööle ürgsed tundlad ja tal on teada salakohad, kust võib ühe päevaga korjata sada liitrit kuuseriisikaid.

„Pean ennast Pandivere küla poisiks. Meil pole seal tuhande ruutkilomeetri peale mitte ühtegi jõge ja järvi on mõned üksikud. Tundsin end metsas isegi nii hästi, et aastakümneid on inimesed minuga metsa minnes saanud kindlad olla, et ma toon nad alati inimesed sügavast metsast välja. Intuitiivselt tajusin, kus ma olen ja kuhu tuleb minna.“

Rauli esivanemate kodu Kõrvemaal jäi polügooni ehitusele ette. „Nii et endal mul pole sentimeetritki metsa – olen puhas metsakiibits.“ Vanematekodu, praegune maakodu, jääb Väike-Maarja kanti Triigi külla. Kui jaotada eestlased kala-, jahi- ja seenehulludeks, siis pole mingit kahtlust, et Raul ja tema abikaasa liigituvad seenehulludeks.

„Nii palju, kui aastaid on, olen neid radu tallanud. Aga pean tunnistama, et viimastel aastal on midagi juhtunud. Olen sattunud paar korda metsas tõsiselt segadusse, ei tea enam, mis suunas minna,“ täheldab Rebane endaski juba linnastumise tunnuseid.

Seda enam ei vali ta „metsasõjas“ poolt. „Mina ei oska vaadata, milline on metsade seisund. Mina ei ole metsanduse proff. Minu käest võib küsida, kuidas see välja paistab.“

Kuidas „metsasõda“ on siiani välja paistnud ja mil moel oleks võimalik ummikust välja jõuda, sellest Raul Rebane allpool arutlebki.

Metsamehe kuvand

Ta protesteerib metsameestele viimasel ajal tekkinud negatiivse kuvandi vastu. Metsas töötavad inimesed, keda on umbes 30 000, ei ole röövlid ega läikivate silmadega bandiidid, kellel pole muud mõtet kui, kirves käes, kõik maha raiuda ja endale džiip osta. „Enamik metsandusega seotud inimesi on oma valdkonna spetsialistid. Sellised inimesed ei hävita metsa! Täpselt samamoodi nagu põllumees ei lähe põllule soola külvama.“

Positsioon „mina tean ja teised on lollid“ on ühiskondlikus vaidluses ohtlik. Rebase hinnangul ei ole me kaugel etapist, kus looduse teema on jõudnud nii emotsionaalsele väljale, et tagajärjed võivad olla etteaimamatud.

„Proovime siiski enne asjades selgust saada, kui see juhtub,“ soovitab ta.

Mets ja mütoloogia

Rebane on veendunud, et mets on meie unikaalne rahvuslik rikkus. Nagu põld, nii ka mets on rahvale ajast aega andnud elu, tööd ja leiba, ja seda peavad nad andma ka edaspidi.

Samas on eestlasel just metsaga väga ebatavaline emotsionaalne suhe, mis pärineb aastatuhandete tagant. Sellest mütoloogiast aru saamata jäämegi üksteist vastastikku süüdistama ja kolkima.

„Tammsaare baasmütoloogias on kolm sõna: mets, põld ja kraav. Võrdleme seda kasvõi kreeklaste kolme baassõnaga: tuli, vesi ja õhk – selge, et me olemegi teistsugused.“

Metsandus on üks väheseid valdkondi, kus viimase paari aasta jooksul on ühiskonna kommunikatsiooni lisandunud kaks väga negatiivset sümbolit: lageraie ja harvester. Teist niisugust valdkonda ei ole. Näiteks põllunduses ei ole selliseid negatiivseid sümboleid – kuigi võiks ju kujutleda, et ühel päeval seisab keegi põllu kõrvale ja nõuab, et lõpetage see viljavõtmine ära, mis õigusega need kuradi põllumehed igal aastal oma kohutavate kombainidega lõikavad maha miljoneid siniseid rahvuslilli, mis rukki sees kasvavad.

„Minu ema meenutas oma noorust ja 1948. aasta kohta, mil ta oli tagaotsitav, ütles ta: „Ja siis läksin ma metsa.“ Aga ta ei läinud ju tegelikult metsa, ta põgenes Viljandisse! Väljend „metsaminek“ tähendas varjule minekut,“ toob Rebane näite.

Mets on seega turvalisuse sümbol, metsa minnakse varju millegi halva eest, nagu metsavennad tegid. Võimalik, et ka sõna „lageraie“ ei väljenda sümbolina mitte materiaalset, puudega seotud kaotust, vaid alateadvuslikult eelkõige varju äravõtmist: lageda maa peal ei saa ennast varjata.

Müüdid metsaraie kohta 

Kommunikatsioonieksperdina tavatseb Rebane rõhutada, et sõnumit edastades pole tähtis see, mida räägitakse, vaid see, mida kuuldakse. Maailma saab tõlgendada mitut moodi, kuid kõige tugevamini töötab sümboltõlgendus.

Ta võtab kokku põhilised müüdid, mis on liikvel seoses metsaga.

Mets väheneb, raiemahud suurenevad.

Valetatakse väga palju, keegi ei tea, kui palju tegelikult puid maha võetakse.

Välismaalased ostavad metsa kokku.

Võetakse maha tee äärest, kus on odavam.

Vanad metsad võetakse kõik maha.

Kuusemetsad kaovad.

Riik nõuab RMKlt raha, tegelikku raiemahtu varjatakse.

Metsaks loetakse lepavõsa.

Kui nüüd metsaekspert mõne sellise punkti vastu argumente esitab, siis igale andmetele tuginevale vastuväitele leidub alati kümme vastuväidet: ei ole nii, nad valetavad; loevad metsaks ka seda, mis on 80 cm või 1.20 kõrge; tegelikult ei olegi metsa üldse olemas, kõik on maha võetud. Hakatakse karjuma, kolgitakse teineteist vastastikku ja tõde ei sünni.

Samal ajal tavainimene ei saa üldse aru, mis toimub. Kas metsa tuleb juurde või väheneb? Kas võsa loetakse metsaks või ei loeta? Kas riik kompenseerib lageraiega viinavõlga ja eelarve puudujääki? Kui palju tegelikult istutatakse? Kui palju kuulub välismaalastele? Miks tehakse lageraiet suurte teede ääres?

„Olen mitu korda telerist kuulnud argumenti: ma sõidan Jägalast Aegviitu ja KÕIK on maha raiutud! Võib-olla ongi – mina ei tea!“ laiutab Raul Rebane käsi.

Metsandus on rahvuslik kokkulepe, mis tuleb saavutada erineva maailmavaatega inimeste vahel. „Aga enne kui kokkulepe saavutada, on vaja selgeks saada, mille üle me vaidleme.“

Metsa „rahvaloendus“

Lahendusena kommunikatsiooniummikust pääsemiseks soovitab Raul Rebane metsa riigiinventuuri, n-ö metsa „rahvaloendust“.

„Kõik Eesti metsaorganisatsioonid, nii era- kui riigimetsa esindajad, kõik peaksid maha istuma ja leppima kokku, et alustatakse kõik koos nullist. Kõik annavad allkirja, et see on metoodika, mida nad tunnustavad.“

Välja tuleks valida mõõdetavad parameetrid: kui palju, kui kõrge, kui vana, ristlõigetes, põiklõigetes, puuliigiti, maakonniti, valdade kaupa – saagu see analüüs kasvõi tuhat lehekülge paks, aga olgu seal kõik sees.

„Aga teha tuleb niimoodi, et kõik on kokku leppinud: see on nüüd tõde. See on piibel.“

Kui nullpunkt on määratud, saab hakata arutama, kas 45% metsa riigis on vähe või 50 on palju, äkki on vaja 55 või 80. „Aga udutada olukorras, kus ühetaolist teadmist ei ole, on lootusetu. Siit ei ole enam võimalik välja tulla.“

Metsakaardistusest ühel kindlal aastal võib ka järgmistel põlvedel palju kasu olla. Kliimamuutused võivad tulevikus tekitada probleeme, mida me täna ettegi ei kujuta: liikide muutusi, uusi üraskeid ja haigusi. Võivad ilmneda ka hoopis uued majanduslikud huvid.

„Mets annab meile puhast õhku ja vajab meie kaitset, aga mets on samal ajal ka elamise vahend nagu põllud ja maa. Olen sügavalt veendunud, et metsal on ka majandusüksusena ees uus tulemine. Tekib uusi metsaga seotud tööstusharusid, nii nagu juba praegu on puitmajadega seotud mahud väga suured.

Mets kui maailmavaade

Kui Eestis ringi vaadata, siis enamik inimesi on oma baasmaailmavaatelt rohelised. See aga tähendab eri inimestele eri asju.

Tõenäoliselt on vähe inimesi, kes peavad ideaaliks seda, et lõpetame 50 aastaks metsas igasuguse tegevuse ja las kõik kasvab, nagu kasvab. Samas paljud, kes käsitlevad metsa ainult kui emotsionaalset nähtust, pole elustiili muutumise tõttu ise metsas käinudki või vähemalt ei tunne metsa – nii, et oskaksid öelda: aa, näe, selle võsa tagant paistab üks hea võiriisikate koht.

50 aastat Nõukogude aega rikkus ära meie järjepideva metsakultuuri. Rebasel on palju sõpru Soomes ja talle tundub, et meie erametsaomanikud, keda on umbes 105 000, ei vaata metsa niimoodi nagu soomlased, kellele mets on filosoofiline nägemus. Soomlastel on vanasõna: isa istutab, poeg kasvatab ja lapselaps lõikab kasu.

„Mets on nähtus, mis sunnib inimest mõtlema väljaspool enda aega. Näiteks kui metsamees näeb 1,5 m kõrgust puud, siis temale on see mets, aga tavainimesele on see lageraie. Mets on õppevahend, mis sunnib meid mõtlema tulevikule: see ei ole sinu kasu, see on sinu lapse või lapselapse elu.