Rubiinpunane ilmaennustaja

Marjuliste laiem avalikkus tunneb paremini tema lähisugulasi: vaarikat, rabamurakat ja põldmurakat, sest kõnealusel rubiinpunasel marjal endal puudub kaubanduslik väärtus, seda kasutatakse ainult oma tarbeks. Kuid ammustel aegadel võtsid varumispunktid neid marju vastu kümnete tonnide kaupa, mida on lausa raske uskuda, sest neid on raske korjata.

Lillakas (Rubus saxatilis L.) on levinud okas- ja lehtmetsades, raiesmikel, lagendikel, võsas üle Eesti. Ei moodusta tihedaid puhmastikke. Paljundatakse puhmaste jagamise ja võrsikutega. Taim on vähenõudlik, talub põuda ja niiskust ning toitainevaest pinnast.

Niisiis, tänase loo kangelanna on lillakas – rubiinpunane mari, mille värvus ja maitse meenutavad granaatõuna. Mõnel pool seda nii kutsutaksegi – põhjamaiseks või Siberi granaatõunaks. Eestis on selle marja rahvapärasteks nimedeks lillikas, linnuliimakas, liimukas, linnumari, võru keeles linohk. See taim suudab kasvada kivistel aladel, ladinakeelne nimi Rubus saxatilis tähendabki tõlkes kivist marja. Kuna marjades on vähe viljaliha ja hoopis rohkem seemneid, on ladinakeelse nime päritolu selge. Kirjanik Mihhail Prišvin on seda marja aga nimetanud hoopis „rubiiniks rohelises raamis“. Marid nimetavad seda marja aga muuhulgas laanepüü maasikaks, kuna on märgatud, et linnud jumaldavad selle marja vilju. Kuni kolme meetri pikkuste roomavate võrsete tõttu on seda taime nimetatud ka roomavaks humalaks, aga ka berendeide marjaks (berendeid olid iidne türgi hõim).


Lillakas õitseb mais-juunis. Õied on väikesed, valged, kahesoolised, paiknevad kõvakiulise varre tipus. Liitlehed on kolmetised. Lehtede tõmmist kasutatakse epilepsia ja kogelemise korral ning rahustava vahendina. Lehtedest saab maitsvat teed. Seda valmistatakse samamoodi nagu põdrakanepiteed (ivan-tšai).

Lillakat kasutatakse ka meditsiinilistel eesmärkidel üsna laialdaselt. Sellega ravitakse seedetraktihaigusi, kasvajaid, podagrat, liigesepõletikke, songa ja õhupuudust, skorbuuti, hemorroide ja palju muud. Rubiinivärvi mari parandab ainevahetusprotsesse, viib toksiine kehast välja, tugevdab veresoonte seinu ja vähendab vere kolesteroolitaset. Kõik see on äärmiselt oluline, eriti võitluses koroonaviiruse vastu, mis on meie aja tõeline nuhtlus.

Lillaka viljad on erkpunase või oranžikaspunase värvusega liitunud luuviljad, mis paiknevad tavaliselt neljakaupa koos, iga vili sisaldab suurt seemet. Seemnete eemaldamiseks tuleb marjad läbi sõela suruda. Purustatud seemneid kasutatakse toidu maitsestamiseks. Marjad on hapukad, mahlased.

Lillakast saab valmistada mitmeid roogasid ja jooke. Kõige maitsvam ja tervislikum viis on aga marju mitte kuumtöödelda, vaid kasutada värskena. Praegu on lillakaaeg käes, see mari valmib meie metsades tavaliselt juuli lõpus, augusti alguses. Ära maga õiget hetke maha!


Ja lõpuks ilmaennustustest. Pikaajalised vaatlused on näidanud, et lillaka lehed suudavad ilma ennustada. Ja see toimub järgmiselt: kui on oodata selget ja stabiilset ilma, kõverduvad lehed toruks. Kui lehed sirguvad, on 15–20 tunni pärast oodata vihma. Seda on kasulik teada turistidel, kaluritel ja seenelistel. Vaat niisugune vähenõudlik, kasulik ja muinasjutuline berendeide mari!

Soovitan kõigil laiendada maitseelamuste valikut, proovida lillakat ja kasutada seda edaspidi ka toiduvalmistamisel. Te ei kahetse!

Tugevat tervist kõigile!