Siidisabad on teel
Saaki on siinkandis sel aastal tõesti ohtrasti. Kaugele paistvad punavad pihlakaoksad ägavad suurte marjakobarate all, viirpuud on priskeid marju täis, kadakad sinavad viljadest ning raagus arooniapõõsad mustavad korjamata jäänud marjadest. Sellel aastal tundub, et kui siidisabad (Bombycilla garrulus) suurte salkadena saabuvad, siis jagub siin neile toitu kauemaks ja nad ei pea toidupuuduse tõttu kiirustama edasi Vahemere äärde või Kaukasuseni.
Siidisaba on köitev
elukas nii mitmeski mõttes. Tema sulestikust leiame erkkollast,
telliskivipunast, valget, musta, beeži ja halli ning lisaks veripunaselt ergavaid
sarvliiste suleotstes. Peas on tal tutt,
mille lind aeg-ajalt turri ajab – kargest tundrast pärit kuldnokasuurune
kirev lind paistab väliselt küll rohkem troopiline. Teiste lindudega võrreldes on
siidisabal vilgas seedesüsteem ning väga lühike soolestik, mis on kohastunud saama
karmides oludes kiiresti vajalikku energiat käärinud alkoholisisaldusega
marjadest. Sellepärast arvataksegi, et linnud on käärinud marjade söömisest
purjus. Tavatu julgus, sagedased lennud vastu aknaklaase ja kentsakad akrobaatilised
manöövrid viljade hankimisel võivad küll sellele viidata. Eks siis näis, kui
nad kohale jõuavad.
Viirpuul marju söömas
Enamasti veedavad siidisabad meie mail mõne nädala, et lõuna poole edasi lennata. Kui marju jätkub, jäävad kauemaks.
Toidu nimel tehakse trikke
Üks siidisaba teeb viristavat häält, kui neid on palju, siis terve õhk lausa kiliseb.
Kuula siit: www.loodusheli.ee/ET/linnud/taxonid=103&speciesid=336
Lisa kommentaar