Ta korraldab linnukontserte, rõivastab metsad leherüüsse, kaunistab aiad õitsvate puudega ja täidab õhu toomingalõhnaga, ta on ju tõeliselt mitmekülgne: laulev, õitsev, aga lisaks sellele ka sumisev. 

Kasulik tolm 

Peamised kangelaslikud tolmeldajad – mesilased ja kimalased – on ärganud, et kiirustada kohe esimeste õite juurde, mis puhkesid juba märtsis-aprillis, nende järel asusid tegevusse teisedki õienektari ihalejad, maikuu aga sumiseb juba kõigi võimalikel helikõrgustel. 

Selleks, et jälgida mesilaste, kimalaste ja teiste tolmeldajaputukate eriilmelisi liike, tuleb leida nende lemmikmeetaimed. Näiteks harilik kopsurohi (ladina keeles Pulmonaria officinalis) – üks kõige varasematest ja meerikkamatest taimedest, mis meelitab alati ligi mitmesuguseid putukaid.  

Minu aias kasvab kopsurohi ühel kõige auväärsematest kohtadest – talle tähelepanu pööramata ei õnnestu kellelgi mööduda. Tänagi tiirleb pidevalt keegi tema ümber. Need on aia alalised külalised – kimalased. Näiteks see eredavärviline rusketes toonides tiirleja on põldkimalane. 

Ka niidukimalane on eredates värvides: tema rindmiku ülaosa on kollane ja keha tagaosa punakas.  

Siin on aga üks vöödiline ja karvane tiigrikutsikas – aedkimalane. 

Paistab, et veel tuli nektarijahile üks pisike kimalane – või ei olegi see kimalane? 

See ei ole kimalane, vaid karusmesilane Anthophora plumipes, kes meenutab välimuse poolest tõepoolest väikest kimalast. Karusmesilased on üksildased erakud, kuigi rajavad oma pesi tervete kolooniatena maapinnale või ehitiste seintesse. 

Karusmesilased, nagu ka paljud teised mesilased ja kimalased, koguvad oma karuse kehaga õietolmu ja kannavad seda endaga õielt õiele, tolmeldades neid niiviisi.  

Neid hoogsa lennuga putukaid võib sageli näha mitte üksnes kopsurohul, vaid ka näiteks maajalal, iminõgesel ja eriti tihti lõokannusel.  

Veel üks külastaja on tulnud kopsurohult nektarit nõutama – Melecta albifrons.  

See putukas ei lennanud kopsurohu õitele karusmesilase kannul sugugi mitte juhuslikult – Melecta albifrons on parasiit, ta muneb oma munad võõrastesse pesadesse nagu kägu, täpsemalt just karusmesilase pessa. Parasiidivastne koorub esimesena, jõudes ära süüa nii karusmesilase vastse kui toidutagavarad. 

Pinisev mesilas-kägukärbes 

Siin aga saabus kopsurohu õite ligi veel üks kahune tolmeldaja, temagi on kimalasega sarnane, kuid pole siiski kimalane ega isegi mitte mesilaslaste sugulane. See on kärbes – erinevalt mesilaslastest on tal kaks tiiba ja teda kutsutakse mesilas-kägukärbseks. 

Mesilas-kägukärbse keha on tihedalt kaetud karvakestega, väliselt ei meenuta ta üldse kärbest, eriti silmatorkav on tema pikk iminokk, millega ta saab nektari kätte sügavatestki õitest, rippudes nende kohal õhus otsekui koolibri. Oma tiibadega tekitab ta väga iseloomuliku heli, mille järgi on hõlbus ta lennusuunda määrata. 

Kuid just nagu Melecta albifrons, nii on ka mesilas-kägukärbes parasiit, käo nimetust pole ta põrmugi asjata saanud. Tema jätab oma munad maamesilaste või ka teiste putukate pessa, tema koorunud vastsed on aga tõelised kiskjad, vampiirid, kes kinnituvad mesilaste või teiste putukate vastsete külge ja imevad neist mahlad välja. Vaat missugune sümpaatne, kuid salakaval piniseja. 

Jälgides kopsurohu kohal sagivaid mesilasi ja kärbseid, märkasin silmanurgast ebatavalist liikumist maapinnal: väike punakavöödilise tagakehaga mesilane askeldas rohus, kord tõustes lendu, kord tulles tagasi ikka ühte ja samasse kohta.  

Salapärane rohuonn 

See on müürimesilane Osmia bicolor, temagi on eraklik kevadine mesilane nagu karusmesilanegi. Aga millega ta seal tegeleb, kogudes kuiva rohtu ja männiokkaid ning lennates nendega siia-sinna nagu Baaba-Jagaa luua seljas? 

Müürimesilane ehitab seal endale salajast varjualust. Ta kasutab ehitusmaterjalina õhukesi oksalaaste, rohuliblesid ja männiokkaid. See onn pole aga mõeldud ei seal elamiseks ega järglaste kasvatamiseks – see on üksnes maskeering. Müürimesilase tõeline pesa asub selle onni all. 

Milline on müürimesilase pärispesa? See on tõeline üllatus: kui rohuonni seinad kõrvale lükata, näeme teokarpi! Müürimesilased täidavad tühja teokarbi spetsiaalse toiduvaruga, sellesse munetakse muna, sissepääs aga suletakse rohutropiga. Müürimesilased on leidlikud! 

Niisugused põnevad seiklused ja avastused võivad meid oodata otse kodulävel. Ees on aga suvi ning kui minna metsa ja rabarajale, siis leiab selliseid lugusid veel mõõtmatul hulgal.

Nägemiseni, mai! 

Head suve algust ja põnevaid avastusi kõigile!