Kõige paremini tunnevad aga siinse kliima iseärasusi metsaelanikud: loomad, linnud, taimed ja loomulikult seened. Neid ebatavalisi olendeid ei ole bioloogid ilmaasjata välja toonud kui omaette kuningriiki: nende eluviisis on nii palju ebatavalist ja teistest metsaelanikest erinevat. 

On palju seeni, mis kasvavad isegi talvel, ilma üle kurtmata. Näiteks võib nendel jaanuaripäevadel - kord lumistel, vahel lörtsistel – kohata selliseid seeneriigi esindajaid, kes töötavad väsimatult aastaringselt, tehes tähtsat tööd metsa puhastamisel vanadest, mahalangenud või haigetest puudest, muutes need kõduks. 

Eriti usinad on selles asjas torikulised, mille ensüümid suudavad lagundada puidu komponente – ligniini ja tselluloosi –, tekitades valge- ja pruunmädaniku, mis hävitab puidukiudude struktuuri. See siin on üks ehedamaid „metsa sanitaride“ esindajaid – lehtpuudel valgemädanikku põhjustav tuletael.        

Teine kasulik metsasanitar on kasekäsn, mis tekitab valgemädanikku vanadel ja haigetel kaskedel. Need torikulised ei tea, mis on „seenehooaeg“, kuna nad on aktiivsed aastaringselt. Seetõttu võite täna talvisesse metsa minnes olla täiesti kindel, et nendega kohtute. 

Järgmisest seenest on tänaseks ilmselt kuulnud absoluutselt kõik: chaga‘st räägitakse ja räägitakse head – poodidest ja apteekidest leiab selle põhjal valmistatud teesid, tinktuure ja eliksiire, mille kirjeldustest võib lugeda nii suurest hulgast kasulikest ja raviomadustest, et sellisele ostule on lihtsalt võimatu vastu seista. 

Samal ajal on chaga ehk teaduslikult must pässik meie kasemetsades üsna tavaline seen.

Talvel võite teda kohata palju sagedamini, kuna lehtedeta metsas on teda kasetüvel lihtsam näha. 

Kui lõikate kaselt chaga ära (ja seda pole ilma saeta kerge teha), koorige maha must ülemine ja pehme alumine kiht ning seejärel tükeldage allesjäänu peeneks, kuivatage ja valmistage tõmmis näiteks termoses, selline ravitee mõjub koos värske pakaselise õhu energia ja metsaskäigu naudinguga kindlasti teie immuunsusele positiivselt.  

Nagu ikka, võtab meid juba mitmendat aastat järjest vanas kohas vastu rõõmsameelne kuldkülikute perekond. Seda seent kutsutakse ka oranžiks austerservikuks, kuigi sellel pole austerservikutega midagi tegemist, välja arvatud see, et nad on oma kuju ja viljakuse poolest veidi sarnased. Kuldkülik ei ole mürgine, kuid seda ei peeta söödavaks ebameeldiva lõhna ja kibeduse tõttu. 

Kuldküliku tõelised sugulased on heinikud, lehtrikud ja külmaseened, näiteks puidu-sametkõrges, mida neil päevil samuti metsas kohtab. 

Puidu-sametkõrges eelistab talveperioodi, saades ilmselt aru, et tal on talvel metsas vähe konkurente. Nende suurepäraste ja maitsvate seente perekondi võib langenud puudel ja kändudel kohata peaaegu kogu talve. Nad ei karda külma, vaid külmuvad pakase ajal ja jätkavad viljakandmist niipea, kui temperatuur hakkab lähenema nullile või muutub veelgi kõrgemaks. 

Alates sügisest võib metsas langenud lehtede keskel leida tillukesi seeni – käbikõrgeseid, mis kasvavad kuuse- ja männikäbidel. Esialgu tundub, et nad kasvavad otse maa seest, aga kui üritada neid näppude või pulgaga välja urgitseda, siis tuleb maa alt kindlasti välja vana käbi. 

Neid kuusekäbidel kasvavaid seeni peetakse söödavaks, aga kui palju on neid vaja koguda, et teha kas või väike seeneroog?

Käbikõrgesed nagu ka külmaseened ei karda külma ja jätkavad pärast külma üleminekut sula ajal jälle uhkelt kasvamist. 

Talvise metsa üheülbalist pilti kaunistab oma särava riietusega pajunahkiste perekond. 

Ja need kollakasoranžid metsakaaviari pallid mahalangenud kuuse tüvel on seened, mida kutsutakse tava-pisarseenteks – need näevad välja nagu särav natüürmort, mis kaunistab metsa talvist üksluisust. 

Neil päevil kohtab sageli veel ühte ebatavalist seent – radiaalvammikut –, mis näeb iga kord isemoodi välja: nagu hallitanud koorik või ümar kortsus lill, siin aga nagu käsnataoline volditud pind, mis täidab puukoore praod. 

Ja siin on teistsugune kuju, mille pinnale on ilmunud eksudaaditilgad – viljakehasse kasvu ajal kogunev liigne vedelik, millest seen otsekui higistades vabaneb. 

Sageli tõmbab endale tähelepanu veel üks särav seen – roosa kirmik, mis mõnes arengujärgus meenutab lõhekaaviari. Siin on see seen aga nagu punakasoranž koorik oksal.  

Seeneperekond Plicaturopsis on arvukas. Selle seene värvus varieerub täiesti valgest kuni mitmesuguste ookrikarva toonideni. 

Pisikesi kinaverpunaseid harilikke komuseeni – umbes 1–3 millimeetri suuruseid roosakaid terakesi-kuulikesi – on alguses üldse raske märgata, kui pole tähelepanelik. Need väikesed seened toimivad aga samamoodi nagu suured torikulised, põhjustades puidul valgemädanikku. 

Lehtersüldik on veel üks ebatavaline seen, mis ei karda külma, peaasi, et tal oleks piisavalt niiskust – ja seda on meil alati. Need seened näevad välja nagu želatiinist või tarretisest poolläbipaistvad moodustised värvusega helepruunist ja beežist kuni täiesti mustani. 

See lehtersüldik näeb soojema ilmaga või talvise sula ajal, nagu näiteks tänavu jaanuaris, välja nagu marmelaadikompvek.  

Pakaselistel päevadel muutub lehtersüldik otsekui pulgakommiks, kuid pärast soojade ilmade saabumist jätkab kasvamist. 

Teine, nimelt harilik süldik on mõnikord kuju ja värvi poolest nagu kukekomm (kui keegi veel mäletab sellist kunagi levinud maiuspala).

Kuid nüüd puutusin kokku ainult selle seene tumedate variantidega. 

Harilik süldik võib niiske ilmaga kasvada suureks kolooniaks. 

Mõnikord aetakse neid seeni kõhrikutega segamini, kuid kõhrikud on siiski hoopis teine perekond. Näiteks see seen – kollane kõhrik – võib tõesti väriseda isegi nõrga tuule käes, mistõttu seda nii kutsutaksegi. 

Kollane kõhrik on söögiseen ja räägitakse isegi selle raviomadustest, kõige paremini tuntakse kõhrikute kasulikkust kauges Hiinas, kus selle perekonna eri liiki seeni spetsiaalselt kasvatatakse ja värskelt tarbitakse. 

Pakase käes muutub kollane kõhrik samuti otsekui pulgakommiks, sulanuna aga hakkab jälle tuules rõõmsalt värisema. 

Lilla tardliudik meenutas mõnele mükoloogile hakklihatükki. Seene keha näeb välja sültjas, nagu on ka kõhrikutel ja süldikutel, kuid tardliudik pole nendega seotud. Tavaliselt võib seda seent sageli kohata sügisel, kuid nagu me näeme, ei karda ta ka talve.  

Mahe panell on samuti tavaliselt sügisene seen, kuid tunneb end hästi ka südatalvel. Seene kõrval on kaunis halli karesambliku fragment, seda võib meie metsades sageli puude okstel rippumas näha. 

Ja ootamatu kohtumine – jäised juuksed jaanuarikuises metsas!

Jäistest juustest olen siin juba rääkinud, aga seekord üllatas mind, et need tekkisid nii tavatul ajal. Reeglina ilmneb see looduse ime lumeta päevadel hilissügisel või varakevadel, kui päeval tõuseb temperatuur veidi üle nulli ja öösel langeb järsult miinus kolme kuni miinus viieni. Siis ilmuvad hallitustaolise seenega Exidiopsis effusa nakatunud puude okstele jäised juuksed. 

See on ilmselt nende esimene ilmumine tänavusel aastal, kuid kindlasti on samasuguseid ilmastikuolusid ees ootamas ja entusiastid saavad neid näha rohkem kui korra. Ei tohi lihtsalt maha magada. 

Oi, aga mis see on?

Vahest ehk silmadega seen või lume all peituv metsavaim või isegi lumekrokodill?. Metsas on palju imesid.