Tekst ja fotod: Oleg Tsõmbarevich

Nende pidustuste eel toimus möödunud pühapäeval Harku metsas juba traditsiooniks saanud iga-aastane ekskursioon – metsalillepäev –, mis võib muuhulgas kindlasti aidata ka sõnajalaõie otsijaid.

Loodusel on oma ajaarvamine, mis alati meie kalendriga kokku ei lange, taimed võivad õitseda kas tavapärasest varem või hiljem. Seda on juhtunud juba rohkem kui üks kord ja kui keegi soovib nautida näiteks õitsvaid maikellukesi ja nende lõhna, vaadates eelmiste aastate looduskalendrisse, siis võib tal õige päev kaotsi minna. Maikellukesed puhkevad ilmast olenevalt õitsele kord nädal varem, kord hiljem, palava ilmaga võivad nad ära õitseda vaid mõne päevaga ning seetõttu ei õnnestu neid alati kogu hiilguses tabada ja tulebki ettevõtmine järgmisse aastasse edasi lükata.

Tänavu aga matkajatel vedas: ilm osutus tõeliselt suviseks ning õitsesid ka hiliskevade ja varasuve olulisimad lilled – maikellukesed. Kui ekskursioon oleks olnud nädal varem või nädal hiljem, suure tõenäosusega poleks me õitsvaid maikellukesi näinud.


Pühadeks on sõnajalad metsas juba end kohevile ajanud. Aga mis on neil pistmist meie metsalillepäevaga – botaanikud väidavad ju, et sõnajalad ei õitse kunagi?

Vastupidiselt botaanikutele räägivad rahvalegendid ja jutud, et just ööl enne jaanipäeva puhkevat sõnajalal ebatavaline õis, millel on eriline maagiline jõud. Kuid sugugi mitte kõik ei saa seda näha, veel vähem noppida, kuna kuri jõud takistab seda igal võimalikul viisil. Aga kui tõsiselt tahta, siis saab petta isegi kurje jõude.



Keegi ei tea täpselt, kuidas võiks maagiline sõnajalaõis välja näha, aga unistada võib ikka – mets annab selleks palju võimalusi. Metsaretkele tulnud loodusesõbrad on kogenud – metsarajal leiduvad lilled on nii mitmekesised ja ebatavalised, et sõnajala õitsemist polegi enam raske ette kujutada.


Näib, et miniatuurne metskannike on ju nii tavaline lill, kuid kui tähelepanelikult vaadata, võib see olla sõnajalaõie prototüüp.


Ja erksate värvidega võlub ka kevadine seahernes, mille viimaseid õisi varjulises metsas veel leidub.


Praegu kohtab igal sammul ka punast pusurohtu – see nelgiga suguluses olev ilus lill muutub eriti lõhnavaks õhtutundidel.


Sega-, kuuse- ja männimetsas leidub mitmesuguseid lilli, rabas veel enam.


Rabas õitseb täna sookail, mille joovastavast õitelõhnast tekkisid ilmselt vanasti rahvalegendid rabakummitustest ja virvatuledest, mis rändureid laukasse meelitavad.


Neil päevil õitseb siin ka harilik küüvits - ilus taim, mis kaunistab sammaldunud rabavaipa.


Metsa minnes tuleb alati valmis olla selleks, et rada kulgeb läbi konarliku maastiku – ja metsalillesõbrad olid selleks valmis.


Selgub, et mõnigi, kelle lemmikuks on tuhksuhkrus jõhvikad, ei tea, kuidas jõhvikas õitseb. Aga ta õitseb ja kuidas veel!


Või näeb sõnajalaõis ehk välja nagu kuningakübar – ebatavaline rabaõis, mis kummardub vihmavarjuna üle sambla? Kuningakübar ei õitse igal aastal samas kohas, kuid meil oli õnn kohata seda lille kohe metsaraja ääres.


Veel ühest rabalillest on võimatu seda nutitelefoniga jäädvustamata mööduda: täna õitseb siin aktiivselt soovõhk.


Selleks, et näha, kuidas soovõhk õitseb, tuleb õigel ajal kohal olla. Ja me jõudsime siia õigel ajal!


Sellist ebaharilikku taime nagu ümaralehine huulhein saab vaevalt lilledega seostada, kuid seda ei saa metsalillepäeval ka ignoreerida. Huulheinad kasvavad tavaliselt kõrgel turbarabal, kuid täna kohtasime neid ka Harku metsas, kus soiseid alasid on samuti ohtralt.

Huulhein näeb nii fantastiline välja! Viimati avaneb jaaniööl sõnajalal temaga sarnane õis? Sellest saavad teada ainult need, kes lähevad jaaniõhtul maagilist õit otsima. Soovime neile edu!


Metsalillepäev on lõppes, aga suvi alles algab ning need, kes otsivad, kohtuvad veel paljude uute lilledega. Soovime kõigile loodusesõpradele edu ja uute õite avastamist!


Häid pühi kõigile!