Pühapäeva pärastlõunane ring metsas kinnitas, et suu võib seentest puhtaks pühkida üksnes see, kes viimasena metsa jõuab, sest kõik teeäärsed seene- ja marjataskud on juba hõivatud.

Kõrvemaa on harjumuspäraselt seene- ja marjaajal üks neid kindlapeale minemise kohti, kuhu üks saagihimuline korilane oma sammud seab. Veel loetud nädalad tagasi, enne suuri vihmahooge, ei andnud küll ka sealkandis suuremat lootust rikkalikule seenelandile, aga nüüd leiab huvline ka Kõrvemaalt igat masti kübarakandjaid.

Paukjärve loodusrada on Viru raba kõrval vast üks tuntumaid ja käidavamaid Põhja-Eesti matkaradu ning kohe kindlasti ainus metsarajale viiv metsatee, kus liiklusummikusse olen jäänud – sügaval koroonaajal keset sulalumist talve otsustasid ilmselt kõik tallinlased just Paukjärve äärde loodust nautima sõita. Kui keset ootamatult kõrvetavat ja krõbekuiva suve oli Kõrvemaa radadel üsna rahulik seigelda, siis nüüd populaarsete puhkekohtade parklad jälle uitajatest tulvil.

Paukjärve loodusrada kulgeb 5 km-l mööda Kõrvemaa vaheldurikast maastikku, mis on pikitud vallseljakute vahel laiuvate rabade ja järvedega. Põhja-Eesti sügavaima Ümarjärve (Ümerikjärv, Konsulijärv, Käidrajärv,Umerikjärv) kaldal asus enne II maailmasõda Soome metsateadlase ja Soome konsul Eestis Emil Vesterineni suvekodu.

Raja keskmes leiab sellele nime andnud Paukjärve ja juba esimese Eesti Vabariigi ajal kasutusele võetud telkimisala.

1931-1940 asus tänase RMK telkimisplatsi kohal Noorte Meeste Kristliku Ühingu Eesti rakukese laagripaik, mis on ajalukku läinud Koitjärve laagri nime all. Tegu oli Eesti ja Baltimaade esimese täies mahus välja ehitatud ja hoonestatud noortelaagriga ning siia käis laagri algusaegadel Tallinnast isegi liinibuss. Paukjärve kaldal asus 17 eluhoonet, lisaks hulk kõikvõimalikke täisfunktsionaalseks laagrivahetuseks vajalikke abihooneid, millest tänaseks on säilinud vaid mälestus ja natuke betoonvaremeid.