Kui veel hiljuti tundus, et sügis tuleb seekord küll teisiti ja seeneaasta jääb ära, vähemalt siin põhjarannikul ja läänepoolses Eestis, kus tallinlased traditsiooniliselt seenel käivad, kuid tänu viimaste nädalate vihmadele võib seenehooaja ametlikult avatuks kuulutada.
Pühapäeva pärastlõunane ring metsas kinnitas,
et suu võib seentest puhtaks pühkida üksnes see, kes viimasena metsa jõuab,
sest kõik teeäärsed seene- ja marjataskud on juba hõivatud.
Kõrvemaa on harjumuspäraselt seene- ja
marjaajal üks neid kindlapeale minemise kohti, kuhu üks saagihimuline korilane
oma sammud seab. Veel loetud nädalad tagasi, enne suuri vihmahooge, ei andnud
küll ka sealkandis suuremat lootust rikkalikule seenelandile, aga nüüd leiab
huvline ka Kõrvemaalt igat masti kübarakandjaid.
Paukjärve loodusrada on Viru raba kõrval vast
üks tuntumaid ja käidavamaid Põhja-Eesti matkaradu ning kohe kindlasti ainus
metsarajale
viiv metsatee, kus
liiklusummikusse olen jäänud – sügaval koroonaajal keset sulalumist talve
otsustasid ilmselt kõik tallinlased just Paukjärve äärde loodust nautima sõita.
Kui keset ootamatult kõrvetavat ja krõbekuiva suve oli Kõrvemaa radadel üsna
rahulik seigelda, siis nüüd populaarsete puhkekohtade parklad jälle uitajatest
tulvil.
Paukjärve loodusrada kulgeb 5 km-l mööda
Kõrvemaa vaheldurikast maastikku, mis on pikitud vallseljakute vahel laiuvate
rabade ja järvedega. Põhja-Eesti
sügavaima Ümarjärve (Ümerikjärv, Konsulijärv, Käidrajärv,Umerikjärv)
kaldal asus enne II maailmasõda Soome
metsateadlase ja Soome konsul Eestis Emil Vesterineni suvekodu.
Raja keskmes leiab sellele nime andnud
Paukjärve ja juba esimese Eesti Vabariigi ajal kasutusele võetud telkimisala.
1931-1940 asus tänase RMK telkimisplatsi kohal
Noorte Meeste Kristliku Ühingu Eesti rakukese laagripaik, mis on ajalukku
läinud Koitjärve laagri nime all. Tegu oli Eesti ja Baltimaade esimese täies
mahus välja ehitatud ja hoonestatud noortelaagriga ning siia käis laagri
algusaegadel Tallinnast isegi liinibuss. Paukjärve kaldal asus 17 eluhoonet,
lisaks hulk kõikvõimalikke täisfunktsionaalseks laagrivahetuseks vajalikke
abihooneid, millest tänaseks on säilinud vaid mälestus ja natuke
betoonvaremeid.
Nõukogude okupatsiooni
alguses avati sama taristu pealt Eesti esimene pioneerilaager, mis tegutses
kokku kuus suve, ent ka sellele tuli lõpp kui 1953. aastal siia polügon rajati.
