Seenehooaeg pole veel täiel võimsusega alanud, kuid juba teevad rõõmu huvitavad leiud. Kui kohtad haruldast ja veel koguni punasesse raamatusse kuuluvat seent ja veel esmakordselt, siis tunned ennast veidi otsekui Kolumbusena. Kuigi, kui nüüd mõelda, et tunda end Kolumbusena on miinimum, mis on siis maksimum?
Fotod: Anatoli Tarassov
See on suur lihakas kollakaspruun või ookerpruun seen, kareda kuni
30-sentimeetrise läbimõõduga kübaraga. Kübara alumine pool on plaatjas. Kübaraserv kooldub alguses sissepoole, hiljem sirgub. Seenejalg on paks, kübaraga ühte värvi.
Sageli juhtub, et teave selliste haruldaste seente nagu värviline lehtervahelik söödavuse
kohta on vastuoluline. Ühtedes allikates kirjutatakse, et seen ei ole söödav, teistes aga, et on söödav ja
koguni maitsev, mis aga neljanda kategooria puhul seaduskuulekate seeneliste jaoks polegi
oluline, kuna lehtervahelik on kaitsealune liik ja seda ei või korjata.
Kõige sagedamini öeldakse, et sel seenel on ebameeldiv terav
jahune lõhn. Mulle aga
nii ei tundunud. On seeni,
mis lehkavad hullemini.
Ja ma ei saa kuidagi jätta mainimata veel ühte kaitsealust haruldast seent. See on juba neljas tänavu
avastatud eksemplar.
Metsas aga on praegu puravike teine laine. Minu tähelepanekute kohaselt on
see niisama võimas kui esimenegi … kuid ka just niisama ussitanud. Olen loomulikult kursis sellegagi, mis toimub Eesti naabruses
Venemaal Leningradi oblastis. Sealsed sotsiaalvõrgustiku teated on tulvil fotodest, kus toretsevad mitte lihtsalt suured, vaid lihtsalt meeletult suured
puravikusaagid! Mõned meie seenelised kõnelevad samuti sadadest korjatud puravikest. Kui nad peavad silmas ussitanud seeni, olen nendega nõus, kui aga
korralikke, siis tahaksin koos kuulsa teatrilavastajaga sõnada: „Ei usu!“ Muide, kaudse kinnituse oma arvamusele
leian turul käies, puravikke seal praktiliselt ei
müüda või kui müüakse, siis tühistes kogustes.
Kui kõneleda teistest söögiseentest, siis praegu on metsas esindatud
praktiliselt kogu valik, välja arvatud harilikud külmaseened. Võrdlemisi palju on haavapuravikke, sagedamini olen hakanud nägema kasepuravikke. Kukeseeni leiab pidevalt. Siin-seal leian esimesi riisikaid – valgeriisikaid, porgandriisikaid, tavariisikaid, peitriisikaid, männiriisikaid.
Üldiselt, minge metsa, seenesaagita te ei jää, vähemalt pannitäie korjate
kindlasti! Lisaks võite korjata mustikaid, sinikaid ja valminud pohli, näha suurepäraseid loodusmaastikke ja kauneid hetki, nagu näiteks see:
Edu teile!