„Igaüks, kel silmad
peas, näeb meie ümber toimunud muutusi võrreldes paari aastakümne taguse
ajaga,“ tõdeb Tartu ülikooli botaanik ja ökoloog Aveliina Helm ning soovitab
lugejal meenutada, millal ta näiteks korjas viimati terve kimbu kullerkuppe või
pääsusilmasid.
Tekst: Kristiina Viiron Fotod: Arno Mikkor Artikkel ilmus RMK ajakirjas „Metsamees“
Aveliina peab aastast 2014 lambaid – põhikarjas on 15 looma – just sel eesmärgil, et need tema kodulähedase karjamaa taas liigirohkemaks „sööks“.
Elurikkus, sealhulgas maastikumuutuste mõju mitmesuguste
liikide käekäigule ongi Aveliina Helmi teadustöö peamisi suundi. Vastuse peavad
saama küsimused, millised liigid on kiiresti muutuvate keskkonnatingimuste
tõttu enim ohus ning kuidas tagada, et elurikkus püsiks ka tulevikus.
„Kui algul tõi mind liigirikkuse ja seda mõjutavate tegurite
juurde lihtsalt suur huvi looduse toimimise vastu, siis viimase kümne aasta
jooksul olen nii oma tööde najal kui ka üle maailma tuvastatud suundumuste
tõttu tunnetamas selle teema äärmist pakilisust. Looduskeskkonna mitmekesisus
on tõesti väga suures ohus,“ selgitab Aveliina, miks on elurikkuse teema tema jaoks
fookuses püsinud.
Ka meie heaolu nimel
Ta tõdeb, et paljude oluliste liigirühmade arvukus on
Euroopas ja mujal hirmuäratavalt kahanenud ning see võib tuua probleeme ka
inimesele ja meie võimekusele toitu toota. Aveliina sõnul on teadlased kõikjal
Euroopas juba alates 1990ndatest jälginud, kuidas liblikaid ja põllulinde jääb
järjest vähemaks. Viimased aastad on toonud tõsiseid teateid mitmesuguste
tolmeldajarühmade ja üleüldse putukate seisundi kohta. Eestis on peale
põllulindude langemas ka metsalindude arvukus.
Hästi toimivaid ja liigirohkeid ökosüsteeme ei tule tema
ütlust mööda hoida ainult moraalsetel või looduskaitselistel kaalutlustel, vaid
ka põhjusel, et nendega on seotud meile eluliselt vajalikud hüved – aineringed,
puhas õhk ja puhas vesi, viljakas muld ja palju muud.
„Seetõttu on väga tähtis, et oskaksime liikide kadu peatada
ning teaksime, kuidas elurikkust hoida ja taastada,“ märgib Aveliina. Ta lisab,
et just järgnevate aastakümnete jooksul tuleb leida tõeliselt toimivad
lahendused, kuidas pidurdada ja leevendada kliimamuutusi ning ühendada
looduskeskkonna ja inimese heaolu. Tasakaalu leidmiseks on võimalused tema
hinnangul täiesti olemas, kuid aega väga palju viivitada enam ei ole.
Pole elupaika, pole
liiki
Kõige tähtsam on, et liikide heaks käekäiguks oleks piisaval
hulgal heas seisus elupaiku. „Elupaikade kadu on kõige olulisem tegur
maismaaliikide arvukuse kahanemisel. See on see kõige-kõige!“ kinnitab
Aveliina. Alles seejärel tulevad riburadamisi teised mõjutajad, mis on aga sageli
hoopis rohkem kõlapinda saanud. Need on saasteained, sealhulgas näiteks
pestitsiidid, kliimamuutus, invasiivsed võõrliigid jt. „Kui elupaiku oleks
piisavalt, oleks teiste tegurite mõju palju talutavam. Kui aga elupaiku on
järele jäänud vähe, siis saavad ka ülejäänud mõjutajad, näiteks pestitsiidid
või kliimamuutus, kiiresti saatuslikuks,“ lausub Aveliina.
Elupaiku napib näiteks tolmeldajatel ja
põllumajandusmaastike lindudel, sest nendele tarvilike koosluste pindala on
väga palju kahanenud.
„Poollooduslikud niidukooslused on nii Eestis kui ka kogu
ülejäänud Euroopas kaotanud rohkem kui 95% oma kunagisest pindalast,“ viitab
ta. Veel sada aastat tagasi oli ligikaudu kolmandik Eestist kaetud igasuguste
niidukooslustega. „Niidud koos oma õiterohke taimekooslusega aga ongi
tolmeldajate ja teiste putukate ning põllulindude elu- ja toidukohad,“ tõdeb
Aveliina. Nii oli veel sada aastat tagasi Eestis puisniite 850 000 hektarit,
praegu on hoolduses aga üksnes 700 hektari kandis.
„On täiesti loogiline paratamatus, et kui liigirohke niit on
asendunud millegagi, mis tema liikidele enam eluks ei sobi, näiteks põllumaa,
muru või asfaldiväljakuga, ei saa seal ka enam selle elupaiga liike olla,“
märgib ökoloog. „Me oleme Lääne-Eesti loopealsetelt 10meetrise raadiusega laigult
leidnud üle 200 silmaga eristatava liigi alates soontaimedest kuni samblike,
sammalde, jooksiklaste, kimalaste, ämblike ja lindudeni ning üle 600 DNA põhjal
määratud mullaseene liigi. Ei muru, asfaldiväljak, teeserv ega tegelikult ka
noor mets saa sellele lähedale.“
Aveliina ja tema elukaaslane Mart Meriste. Koos taastavad nad elupaikasid, asustavad targalt ja teaduspõhiselt ümber kaitsealuseid liike ning nõustavad ja aitavad maastikuarhitekte ja linnaplaneerijaid loodussõbralikemate maastike ja linnade loomisel.
Inimese kõrval ruumi
teistelegi
Elupaiga olemasolu kõrval on tema sõnul tarvis silmas pidada
sedagi, kus ja kuidas elupaigad asetsevad. „Niiduliblikate või -lillede
säilimisele Tartu vallas ei aita kuidagi kaasa see, kui Laelatu puisniitu Pärnumaal
kenasti hooldatakse,“ toob Aveliina esile. Neil peab olema ruumi ka Tartumaal.
Elurikkus toimib nimelt maastikes meie ümber – paar kilomeetrit siia-sinna on
skaala, milles liigid „opereerivad“.
Seetõttu tulekski jälgida, et igas maastikus oleks ikka
natuke ruumi inimese tegemiste kõrval teistelegi liikidele ning selle eest saab
hea seista igaüks. Pole tarvis näiteks meeletult muru niita, iseäranis
piirkondades, kus on suured põllud ja kus niidud on täielikult kadumas. Muidugi
on Aveliina sõnul täiesti mõistlik muru niita seal, kus on soov kõndida, kuid
mõne aianurga või suurema platsi võiks ka õitsema lasta ja proovida imiteerida
sellega kaduvaid niidukooslusi, tehes hoopis korra aastas heina. „Õitsvast
aianurgast, püsti surnud puust, suurest lamatüvest, pisikesest veekogust,
õiterohkest tee- või kraaviservast ja paljudest teistest väikestest
elupaigalaigukestest on suur-suur abi nii taimedele kui ka lindudele,
putukatele ja paljudele teistele pisikest mõõtu isenditele,“ rõhutab Aveliina.
Peaks olema ühine
mure
Eesti on võtnud eesmärgi, et aastaks 2020 hooldataks – see
tähendab, et niidetaks või karjatataks loomi – 45 000 hektaril poollooduslikel
kooslustel. Pikas plaanis peaks vähemalt kaitsealadel leiduvad 60 000 hektarit
olema sobilikult hooldatud. Aveliina hinnangul oleme selle eesmärgini jõudsalt
liikumas, ent küsimus on, kuidas tagada ühiskonna ja poliitikute hästi
meelestatud hoiak hooldus- ja taastamistegevuste suhtes. „Paranemisruumi on nii
riigi mitme struktuuri teadlikkuses niidukoosluste väärtuse suhtes,
hooldustoetuste suuruses, et need ikka ajaga sammu peaksid, kui ka riigi ja
hooldaja koostöö paranemises, et bürokraatia kedagi ei heidutaks ega
ebaõiglaselt karistaks. Hooldustoetuse eesmärk peaks olema heas seisus
kooslused ja pikaajaline stabiilne koostöö hooldajatega. Näen ruumi
tulemuspõhistele toetustele ning senisest mahukamale nõustamisele ja
juhendamisele,“ märgib ta.
Ideaalis võiks riik ja poollooduslike koosluste hooldajad
olla head partnerid, kes töötavad ühise eesmärgi nimel ja on teineteisele
toeks, siis ei pelgaks hooldusega tegelda ka maaomanikud, kellel on pisikesed
ajalooliste koosluste laigukesed, olgu need siis kaitsealadel või väljaspool.
Aveliina nendib, et paljud ei pruugi bürokraatia hirmus hooldustoetusi ilmselt
taotlema hakatagi.
Sealjuures on tähtis mõelda niidulaigukestele ka väljaspool
kaitsealasid, kust need on teadmatuse ja hooldustoetuste puudumise üle
tempokalt kadumas. Nende niitmist või neil karjatamist tuleks samuti riiklikult
toetada.
Lambad sõid niidu
liigirohkeks
Aveliina ei räägi üksnes poollooduslike koosluste hooldamise
vajalikkusest, vaid peab aastast 2014 lambaid – põhikarjas on 15 looma – just
sel eesmärgil, et need tema kodulähedase karjamaa taas liigirohkemaks „sööks“.
„Võtsin lambad just maastikuhoolduse ja liigirikkuse tõstmise eesmärgil ja nad
on teinud imelist tööd!“ rõõmustab ta.
Aveliin kodu paikneb suurte põldude vahel ning vanal
heinamaal tema maja kõrval ei kasvanud kuigi palju eri liiki taimi. „Juba
esimese kahe aastaga hakkasid karjamaal ennast hästi tundma härjasilmad,
kellukad, hiireherned, seaherned,“ loetleb Aveliina, kuidas lammaste tulekuga
lisandus uusi liike.
Ühtlasi rajas ta ühe puisniidulaigukese, kuhu on viimase
kahe aastaga juurde tulnud 25 soontaimeliiki. „Olen liike ka ise toonud,
tassides liigirikastest kohtadest seemneid sisaldavat heina või külvates
liigirikastelt niitudelt kogutud seemneid. See on selline tegevus, mida ma
kutsun igaühe looduskaitseks – proovin vähemalt enda vahetus ümbruses luua
tingimusi teistelegi liikidele,“ räägib ta. Seda kõike teeb Aveliina praegu
umbes kuuel hektaril karjamaal ning neljal hektaril metsas. Suurendada
elurikkust oma väikesel maalapil on tema suur eesmärk.
Loo ise elupaik
Aveliina usub, et on võimalik leida tasakaal inimeste
toimetamise ja looduse hoidmise vahel. Looduse säästmisse saab panustada igaüks
ja teha seda korraga kahel eri moel.
„Esiteks peab nõudma head ja tulevikkuvaatavat poliitikat,“
nimetab Aveliina. Teiseks tuleb ise rakendada teaduspõhiseid lahendusi.
„Üks ei sünni aga ilma teiseta,“ rõhutab ta. „Meie isiklikud
tarbimisvalikud näiteks aitavad luua küll kandepinda, kuid ühiskondlikeks
muutusteks peavad ikka poliitika ja seadused vastu tulema.“
On aga üks valdkond, kus meist igaühel võib Aveliina
hinnangul olla suur ja tähtis mõju – see on elurikkuse hoidmine meie maastikes.
„Igal õiterohkel aianurgal, klanimata põõsastikul või isegi rohkete maitsetaimedega
peenral võib olla oma väike, kuid ülioluline panus just teie ümber asetsevate
maastike elurikkuse hoidmisele,“ soovitab ta taas kord igapäevast elu hinnata
niisugusest seisukohast.
Oma sõna levitab Aveliina nii näiteks Sirbi „Ökoloogika“
rubriiki artikleid kirjutades kui ka oma igapäevase töö kaudu.
Koos elukaaslase Mart Meristega veavad nad oma osaühingut
Nordic Botanical, mis tegeleb kodumaiste liikide seemnete tootmise ning
looduskaitset puudutavate ettevõtmistega. „Taastame elupaikasid, asustame
targalt ja teaduspõhiselt ümber kaitsealuseid liike ning nõustame ja aitame
maastikuarhitekte ja linnaplaneerijaid loodussõbralikemate maastike ja linnade
loomisel,“ selgitab ta.
Aveliina töö ei ole jäänud tunnustamata – mullu pälvis ta
Eesti teadusajakirjanike seltsi teadusajakirjanduse sõbra auhinna Ökul.
Aveliina Helmi sõnul on kõige tähtsam liikide heaks käekäiguks, et neil jaguks piisavalt heas seisus elupaiku. Kui veel sada aastat tagasi oli Eestis puisniite 850 000 hektarit, siis praegu on hoolduses üksnes 700 hektari kandis. Neist mõned hektarid ka Aveliina kodu juures.
On juba heaks tavaks saanud, et asulalähedastes metsades tehtavad raietööd arutame kohalike kogukondadega läbi. Nüüd on RMK tegemas ettevalmistusi, et alustada sellel aastal metsatööde planeerimisega kogukondi senisest veelgi enam kaasates.
RMK Kirde regiooni metsakasvatusjuht Ilmar Paal on oma sõnul kolmandat põlve metsavaht, ehkki metsavahina on ta ametis olnud üksnes koolipraktikate ajal. Küll töötasid metsavahina tema vanaisa ja isa.