Ebapärlikarbi kaitse tegevuskavast ja kasvatamise katsest
Ebapärlikarbi kaitse tegevuskavast ja kasvatamise katsest
Blogi
17.12.2020
Maria Plink
Tekst: Ene Saadre, RMK Põlula kalakasvatustalituse nõunik Pildid: Kunnar Klaas
Keskkonnaametis kinnitati uus ebapärlikarbi (Margaritifera margaritifera) kaitse tegevuskava, kus antakse hinnang seni kehtinud kava täitmisele, analüüsitakse ebapärlikarbi asurkonna praegust olukorda ja kavandatakse kaitsekorralduslikud tegevused aastateks 2021 kuni 2025.
Ebapärlikarp on Eesti ainus I kategooria kaitsealune selgrootu loomaliik ning praegusel ajal kriitilises seisundis. Teda peetakse kõige pikaealisemaks loomaliigiks Eestis, kes võib elada üle 100 aasta vanuseks. Liigi arvukus on kogu maailmas drastiliselt kahanenud, jõudnud paljudes kohtades väljasuremise piirile või isegi välja surnud. Eestis elab ebapärlikarp väikese vananeva ja kahaneva asurkonnana vaid ühes jões.
Ebapärlikarbi elukäik on keeruline, mis muudab ka kaitsekorralduse keerukaks. Täiskasvanud loomad elavad paikselt, pooleldi jõepõhja kaevununa, ja filtreerivad veest toiduosakesi. Emaslooma lõpustele kinnitunud munarakud viljastuvad sinna veevooluga kandunud seemnerakkudega. Munadest arenevad vastsed, kes mõne aja pärast eralduvad vette. Järgmises etapis peavad nad kiiresti leidma kala, kelle lõpustel parasiteerida. Seal nad kapselduvad ja teevad läbi 10 kuu pikkuse moonde. Järgmise aasta mais-juunis vabanevad 0,4 mm pikkused noorkarbid kalade lõpustelt, kanduvad veevooluga laiali ning kaevuvad sobivasse põhjasubstraati, kus elavad järgmised viis aastat. Ebapärlikarbi suguküpsus saabub 10-15 aastaselt. Noorjärkude keerulises elukäigus õnnestub miljonitest vaid väga vähestel ellu jääda. Eesti ebapärlikarbi asurkond ei ole neljal viimasel aastakümnel elujõulist järglaskonda andnud.
Ebapärlikarbi
kaitseks kavandatud tegevustest on olulisemad jõe looduslikkuse taastamine,
asurkonna kaitse, liigi säilitamine tugikasvatamise abil, seire, uurimine ja
järelevalve.
Jõe looduslikkuse
ehk ebapärlikarbi noorvormide eluks sobivate tingimuste taastamine võtab aega. Olemasolevad
vanad ebapärlikarbid vastseid veel toodavad ja nakatunud forelle jões leidub,
kuid noorkarpe enam ei ole. Neile on keskkonnatingimused muutunud ebasobivaks. Liigi säilitamine jõe
looduslike tingimuste taastamise ajaks on võimalik siis, kui õnnestub noorkarpe
kriitilistel etappidel kasvatada tehistingimustes ja hiljem nad asustada jõkke.
2019. aastal
alustati eeltöid ebapärlikarbi kasvatamiseks. Projekti „Läänemere
rannikuelupaikade võrgustike taastamine“ raames koostati tegevusplaan
ebapärlikarbi kasvatamiseks Eestis. Plaani põhiautor on Aune Veersalu, selle
koostamises osalesid RMK Põlula kalakasvatustalituse töötajad Kunnar Klaas ja
Ene Saadre. Mahukamad tegevused on seotud LIFE Revives projektiga. Nende jaoks
loodetakse raha saada LIFE programmist ja KIK-ist. Kasvatamise käik on lühidalt järgmine. Jõest
püütakse ebapärlikarbi vastsetega nakatunud kalu ja hoitakse neid kasvanduses
kuni noorkarpide eraldumiseni. Kokku kogutud noorkarbid kasvatatakse
laboratooriumis termostaadis 16 kraadi juures vähemalt 1 mm pikkuseks,
hiljem spetsiaalsetes kastides jões. Noorkarpide kasvatamine on töömahukas ja
aeganõudev. Nad saavad pöidlaküüne suuruseks ehk asustamisealiseks kuue aasta
vanuselt.
Katsetöid
ebapärlikarbi noorjärkude kasvatamiseks RMK Põlula kalakasvatuskeskuses
alustati 2020. aastal. Tutvuti teiste riikide kogemustega, tekkisid kontaktid
ja koostööpartnerid. Kasvanduse karantiinihoonesse toodi jõest
ebapärlikarbi vastsetega nakatunud forelle, kellelt õnnestus saada ka
elujõulisi noorkarpe. Katsetati erineva koostisega vee ja sööda kasutamist. Praeguseks
on kasvatamisel ligikaudu 700 noorkarpi. Eestis ei ole selliseid katseid varem tehtud.
Arktiliste lindude kevadränne on Matsalu lahe ääres Haeskas hoo sisse saanud ja praegu peatub siin tuhandeid rändajaid. Linnusagina sees on tähelepanu köitnud aga kaks põtra, keda on mitmeid kordi märgatud hommikuti lahevees kõndimas Haeskarahule ehk Suurrahule ning õhtuti sealt tagasi.
