Eestimaa hiied – ohvriallikas
Saula Siniallikad on Tallinna-lähedase ligipääsetava ja tähistatud huviväärsusena kõrvalisemate Järvamaa Norra allikate kõrval kindlasti Eesti tuntumaid allikaid.
Seda, kas kolmest allikast koosnev allikate grupp on loodusliku pühapaiga elik hiiena loodushuvilise teadvusse jõudnud, juba iseasi.
Kahjuks 20.sajandi alguses tuntud ohvriallikas vajus aastakümneiks unustusse.
Hiilamardikana Pirita jõe äärses puusalus vastavalt ilmale sini-rohelise erinevates varjundites küütlev veesilm peibutab igal aastaajal. Vast on kalliskivivärviline päikeses sillerdav silmaallikas kõige paremini vaadeldav praegusel hilistalvisel-varakevadisel ajal, kui kontrast ümbritseva veel talveunes loodusega on suurim.
Nõukaaegse suvilakrundi suurusel pinnal laiuvast allikagrupist suurim ja tuntuim ongi Siniallikana tuntud türkiisikarva liivasepõhjaline tõusuallikas, millele sekundeerivad tumedaveelisem Mustallikas ja heledam Valgeallikas.
Pole päris selge mitu allikat siin varem on
olnud aga ohvriallikaks on traditsiooniliselt peetud üksnes Siniallikat. Kuid
kuna pärimuse järgi on siinset vett nii silma- kui ka nahavaevuste leevendamiseks
kasutatud, siis võib oletada, et ehk kasutati allikarühma allikaid erinevateks
otstarbeks ja ei vaevutud neid eristama. Seda enam, et varasemalt on allikad
suurvee aegu ühe veepeegliga allikajärve moodustanud.
Traditsiooni kohaselt valvas ohvriallikat haldjas Tölp, kellele tuli allikast arstiva vee ammutamise eest mündiandam välja käia, sest muidu oli kuri karjas.
