Ei ole halba heata: metsatulekahjude ja lageraiete alade seened
„Inimese eri jahtide hulgas on oma koht ka tagasihoidlikul seenejahil… Ma olen isegi valmis eelistama seeni, sest neid tuleb otsida, järelikult ei pruugi ka leida; siin läheb vaja teatud oskust, teadmisi seenekohtadest, kohaliku piirkonna tundmist ja õnne… Siin on tundmatust, tahtmatust, õnne ja ebaõnne, mis kõik koos kihutab inimeses üles jahimeeleolu ja tekitab erilist huvi.“
(Sergei Aksakov)
Kui puud oskaksid rääkida, annaksid nad meile kindlasti teada, et nende jaoks on kõige hirmsamad asjad tulekahju ja lageraie.
Kuid käesoleva artikli eesmärgiks pole pikalt arutleda metsamajandusmeetodite poolt või vastu, lähtume lihtsalt olemasolevast. Tuleb välja, et ka nii masendavast olukorrast võib seenelise jaoks tõusta kasu. Rahvas ei räägi ilmaasjata, et pole halba ilma heata. Isegi põlengu- ja lageraiealadelt võib korjata päris korraliku seenesaagi. Sellest täna räägimegi.
Tuhast tõusmine
Mõnede seeneliikide kasv tugevneb põlenud kohtadel märgatavalt, eriti järgmisel aastal, edaspidi aga hääbub aegamisi. Nähtavasti aktiveerivad tulekahjud mükoriisat mittemoodustavate ehk puude või sümbiontidega sidet mitteomavate seente viljakuse – esiteks nendele sobiva mulla keemilise koostise tõttu ning teiseks puudub konkurents mükoriisat moodustavate seentega. Tuhakute ehk vanade lõkke- ja põlengukohtade süte peal kasvada eelistavate seente rühm on üsna rohkearvuline. Sinna kuuluvad sageli esinev mittesöödav tuhapeekrik (Geopyxis carbonaria), söemampel (Pholiota carbonaria), põleseen (Rhizina undulata), söödav lilla liudik (Peziza violacea) ja teised. Tuhakud täidavad teatud rekultiveerijate osa, kuna nad valmistavad põlengualasid ette teiste taimede ja seente tulekuks.
Punane ollus söe ja tuha peal on samuti seen. See on leesaproob (Pyronema omphalodes)
Aga see on tuhapeekrik (Geopyxis carbonaria). Ülesvõte on tehtud põlengukohas Puhatu soo kandis Ida-Virumaal.
Kuid seenelisi huvitavad enam teised põlenguspetsiifiliste seente esindajad, mida sobib ka pannile panna. Nimetaksin neid mõõdukateks, sest kuigi need seened annavad põlengualadel head saaki, võivad nad vabalt kasvada ka tavatingimustes. Paar aastat tagasi sattusin põlenud metsaalale Narva jõe ääres ning olin vapustatud seal kasvavate kogritsate ja mürklite hulgast – need on märtsi lõpust juunini kasvavad ülihead kevadseened.
Kevadkogritsad (Gyromitra esculenta). Rahvasuus kutsutakse seda seent vasikarupskiteks või isegi tolgendajaks.
Mürklid ja kogritsad on maitsvad, Soomes peetakse neid isegi delikatess-seenteks. Kuid selleks on vajalik vastav kulinaarne töötlus. Olen sellest juba kirjutanud, kuid meenutan veel kord, et kevadkogritsat tuleb kaks korda kupatada, vahepeal vett vahetades, ülejäänud mürklitele ja kogritsatele piisab ühekordsest 20-minutilisest kupatamisest.
On olemas veel üks tinglikult söödav kogrits, mis eelistab kasvada augustist oktoobrini, muu hulgas ka lõkkeasemetel. See on sügiskogrits. Sügiskogrits vajab samuti kupatamist, kuid selle maitseomadused on võrreldes kevadiste isenditega küllaltki kesised.
Sügiskogrits (Gyromitra infula). Foto: Anatoli Tarassov
Veel üks tähelepanek: võitatikad ja kuuseriisikad hakkavad kasvama mõned aastat pärast põlengut mändide isekülvi paikades.
Nüüd asume raiete juurde.
Metsa raiutakse – kännud jäävad
On olemas palju seeni, mille lemmik kasvamiskoht on langenud ja nõrgestatud leht- ja okaspuude puit. Need seened kasvavad lageraie ja harvendusraie aladel, metsasihtidel ja muudes sarnastes paikades. Nende seente üleslugemiseks on vaja mitut lehekülge, sestap peatume meie seeneliste jaoks vaid kõige tähtsamatel.
Esimese koha populaarsuse järgi võtavad kahtlemata sisse kännuseened. Nagu nimigi ütleb, kasvavad need seened kändudel.
Seenelistele võivad huvi pakkuda kolm kännuseente söödavat liiki: suvel kasvav harilik kännumampel (Kuehneromyces mutabilis), mitu sügisseent ning talviti esinev puidu-sametkõrges (Flammulina velutipes). Suveliigid kasvavad peaaegu terve hooaja vältel maist detsembrini, sügisliigid septembri keskelt novembrini ja talveliigid hakkavad pead tõstma pärast esimesi külmi.
Talvisel kännuseenel puidu-sametkõrgesel (Flammulina velutipes) on kasvajate vastane toime. See on väga hinnatud seen Jaapanis, kus seda kasvatatakse tööstuslikes mõõtmetes.
Kännuseente korjamisel on oluline neid mitte segi ajada sälk-kollanutiga (Hypholoma fasciculare), millel on ebameeldiv lõhn ja kibe maitse. Proovimiseks võib maitsta seenest tükikese ja selle välja sülitada.
Kännuseente segiajamine tellispunase kollanuti ja suits-kollanutiga ei ole nii hirmus – mõlemad seened on söödavad, kuigi mitte nii maitsvad.
Veel võib raiesmikel ja kändudel kohata servikuid: heade maitseomadustega austerservikut (Pleurotus ostreatus) ja tigupanelli (Panellus serotinus).
Ei saa mainimata jätta ka küllaltki sageli kohatavat tinglikult söödavat iludust – roostekollast mamplit (Pholiota aurivella). See seen sobib pärast kupatamist praadimiseks, marineerimiseks ja soolamiseks, eriti teiste seentega koos.
See ongi ilmselt kogu loetelu pannile kõlbavatest kännuseentest.
Tuleb märkida, et raiesmiku olemasolu ei tähenda veel midagi. Meid huvitavad seened võivad sinna mitte ilmuda, kõige taga on Seenejumala tahe. Nimetatud liikide spooride võrsumiseks on vajalikud ka teatud soodustavad protsessid.
Olgu teil õnne ja toogu vaikne jaht raiesmikel teie jaoks kaasa kuhjaga täis seenekorvid, mitte aga traumapunkti külastamise jalaluumurdude tõttu.
