Harilik kurekell siin ja sealpool lompi
Vahepeal sai suvi suve hakul läbi, siis tuli jälle tagasi ja nii juba mitu korda. Ehk Eesti kliima tekitab kimbatust. Ootamatult kesksuvekuumana esinenud mai pani looduse lokkama ja kõik õitsema; samas jaanipäevaeelne pikk kuivaperiood pani sellele jälle pidurit – mine sa tea, ehk see on mingi looduse äraspidine tasakaalupüüdlus. Nii võibki hetkel õitsemas kohata läbilõiget kõigist Eesti hiliskevadistest ja vara- kuni kesksuvistest taimedest.
Harilik kurekell torkab oma värvi, kogu ja omapärase õiekuju poolest sellest õitsvast massist lihtsalt hästi silma ning ilmataadi vingerpussid on võimaldanud meil ta õiteilust juba terve kuu osa saada.
Tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda kuuluv kurekellade perekond Aquilegia on liigi- ja sordirikas – ainuüksi looduslikke liike on sadakond ja loendamatul hulgal kultivare ning hübriide. Eestis esineb neist looduslikult küll ainult see sama harilikuks tituleeritu, aga kasvatatakse meie aedadeski kõikvõimalikke variatsioone kurekelladest, mis omakorda väga lihtsalt ja kiiresti teisenevad. Põhja-Ameerikas kasvab neid seevastu kümneid ja koos looduslike hübriididega ongi neid keeruline päris täpselt kokku lugeda.
Sadakond aastat tagasi kaaluti kurekella nimetamist Ameerika Ühendriikide rahvuslilleks – Inglismaal oli selleks juba roos ja Prantsusmaal liilia ning nähtavasti tekitas vastava staatusega taime puudumine ameeriklastes küsimuse – miks?
Kurekell tuli tookord kaalumisele mitmel põhjusel: taime levinud ingliskeelne nimetus columbine viitab Ameerikat avastanud Kolumbusele ja Ameerika Ühendriikide arhailisele hellitusnimele Columbia, mis on omakorda nime andnud riigi pealinnale (D.C. USA pealinna Washington D.C nimes tähendab District of Columbia). Lisaks on rahvusvahelise vabaduse sümboli valge tuvi ladinakeelne nimi columba. Või on seos hoopis Ameerika rahvusliku uhkuse valgepea merikotkaga (Haliaeetus leucocephalus), sest võibolla on ladinakeelne liiginimi tuletatud ladinakeelsest sõnast aquila, kotkas.
Lisaargumentideks oli ka liigi vähenõudlikkus kasvutingimuste suhtes, sest kurekell kasvab pea kõikjal Ameerika Ühendriikides, ja hea paljunemisvõime, sest kurekell annab isekülvi.
Vaatamata sellele sai 1986.aastal riigi rahvuslilleks hoopis roos kui rahvusvaheline armastuse ja ilu sümbol, millele sekundeeris jõuliselt ameerika peiulill (American marigold). Minu arvates oleks viimane märksa parem valik olnud, aga ehk peeti tol hetkel peiulille kasuks rääkivaid argumente liiga lokaalseks – peiulill on Ameerika päris oma looduslik liik, kes kasvab ühtviisi edukalt kõigis osariikides.
