Haruldane umbrohi – rukkilill
Sõites Eestimaa
erinevates paikades mööda põlluäärseid teid tabas mind üllatus – rukkilille
võis kasvamas-õitsemas näha vaid väga üksikutel põldudel. Tundub, et mõnigi
orhideeliik on tänapäeval sagedamini kohatav kui meile armsaks saanud
rukkilill.
Varem nii tavalise
põlluumbrohu on tänapäevased taimekaitsevahendid suutnud nii edukalt
tasalülitada, et juba sinise õie nägemine taliviljapõllus või sööti jäetud
põllulapil sunnib autol pidurit sõtkuma ja fotoaparaadiga põllule tõttama.
Meie rahvuslill rukkilill
(Centaurea cyanus) on tegelikult iidne
“tulnukliik”, kes kunagi teraviljaseemnetega meie aladele jõudis, väidetavalt
juba siis, kui siin põlde harima hakati.
Aastast 1968 rahvuslillena
küll vaid eestlastele kuuluv rukkilill on aga sümbolina kasutusel veel mitmetes
riikides. Erineval moel on kasutatud ja kasutatakse rukkilille kui sümbolit veel
Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Rootsis ja Soomes. Olgu ta siis erakonna,
maakonna, lootuse, sotsiaalse liberalismi või Esimese maailmasõja lõpu
meenutuse sümboliks.
Kunagist tülikat umbrohtu
on edukalt kasutatud nii ravim- kui ka värvtaimena.
Siniste õite kõrval on iluaianduses
aretatud ka erinevates toonides valgeid, roosasid ja punaseid õisi, mis
vahetevahel ka loodusesse eksivad, aga ei suuda varjutada taevakarva õite
kordumatut ilu. Jumikate perekonda kuuluva rukkilille aretatud vorme
kasvatatakse loodusilmelises aias vähenõudliku isekülvi andva pikalt õitseva
lillena, mis sünnib süüa ja on pika vaasieaga.
Rukkilill õitses sööti jäetud põllul Läänemaal Tuudi
lähedal.
.jpg?1436438984559)
