Tšupakabra (hispaania keeles chupacabras sõnast chupar „imema“ + cabra „kits“: sõna-sõnalt „see, kes imeb kitsesid, kitsevampiir“) — on teadusele tundmatu olend, kes on pärit linnalegendist. Legendi kohaselt tapab tšupakabra loomi (eelistatult kitsesid) ja imeb neist verd. Tšupakabrast saab sageli mängufilmide, seriaalide, raamatute ja multifilmide kangelane.
Venekeelses wikipedias on öeldud, et
usaldusväärseid andmeid tšupakabrade olemasolu kohta pole. Siiski levitab
meedia perioodiliselt eri piirkondadest saabuvaid teateid inimestelt, kes
justkui olevat näinud tšupakabrat. Sageli peetakse temaks mitmesuguseid loomi
(koeri, koiotte, rebaseid, šaakaleid), kelle välimus on haiguste või
mutatsioonide tõttu muutunud.
Tänavu on mul õnneks läinud
kohata juba mitmeid metsloomi, ma nägin juba kahte karu, põtra, metsseakarja,
kitsi, rebaseid ja jäneseid ei suuda isegi kokku lugeda, kuid niisugust
„tundmatut looma“ näen esmakordselt. Ja on hea, et ma ei põrganud temaga kokku
metsarajal, muidu, kes teab… Kuigi ma pole just arg, aga midagi niisugust
nähes võib iga üks ehmatada.
Lugu aga oli järgmine. Olin
Narva jõe ääres kalal, püüdsin turbi ja säinaid sellessamas kohas, kus nägin
möödunud aastal „diversantidest“ metssigade bandet, kes ujusid üle piirijõe.
Kogu minu tähelepanu oli õngekorgil, kuid silmanurgast märkasin siiski saare
teisel kaldal, nii saja meetri kaugusel minust rohu liikumist ja silmasin mingi
looma selga.
„Jälle metssead“ Ma viskasin õnge kõrvale ja haarasin
fotoaparaadi järele. Samal ajal ilmus neljajalgne päevavalgele, kõndis jõe äärde
ja siis selgus, et see… pole üldsegi metssiga. Aga kes siis? Püüdsin kiiresti mõelda. Mäger? Ei. Pesukaru? Ei ole sarnane. Võib-olla šaakal või hüüään, kes
jõudsid koos soojalainega siia või koguni põgenesid loomaaiast või laskis mõni
haleda südamega omanik nad vabaks? Aga võib-olla on see… täpselt, kuidas ma
kohe ei taibanud! Ah selline sa siis oledki, tšupakabra! Haarasin värisevate
kätega fotoaparaadi ja jõudsin enne seda, kui „tšupakabra“ tihedasse padrikusse
kadus, teha mõned võtted.
Kodus ilmutasin filmi. Pildid
olid kehva kvaliteediga, mis on ka arusaadav – pildistamisobjekt oli kaugel,
aega oli ka vähe – loom ei olnud ilmselgelt valmis poseerima. Sellele vaatamata
saab ettekujutuse looma piirjoontest ja mõnedest detailidest.
Siinkohal märgin, et 8 aastat
tagasi tapsid jahimehed Läänemaal nn tundmatu olevuse, kelle päritolu tekitas
tookord palju vaidlusi ja keda lehemehed nimetasid tšupakabraks.
Kuid ma ei leia ühiseid jooni
minu „tšupakabraga“. Selge on ainult üks – sellel loomal on nahaprobleemid.
Selleks, et zooloogidest asjatundjad looma määrata aitaksid, panin fotod
veebileheküljele „Млекопитающие России“ („Venemaa imetajad“). Nahahaiguste kohta
vastati järgmiselt: demodikoos ehk vagellesttõbi, pseudosügelised,
dermatofüütia, sügelised ja nii edasi samas vaimus. Suurem osa kaldus arvama,
et tegemist oli kährikuga. Kuid mind ajavad segadusse käpad ja saba. Asi on
selles, et kährikul on lühikesed käpad, saba pikkus on aga 15-25 cm. Vahest on tegemist ristandi või
mutatsiooniga?
Nüüd on Eesti zooloogide
järjekord – võib-olla pakuvad nemad oma versiooni? Ja mida ütlevad meie
lugejad?
Kes see ka poleks, juhtum on
ebatavaline ja huvitav. Olen kindel, et me kohtame veelgi tundmatute loomade
jälgi. Ja mitte üksnes jälgi – äkki näeme silmast silma isegi…. jetit?!
Soovin huvitavaid leide ja
avastusi kõigile! Hoidke ennast!