Jaaniussid helendavad septembrikuus
Kuigi jaanikuu on ammu selja taga, kohtab praegugi metsaserval rohu sees helendavaid jaanimardikaid (Lampyris noctiluca), rahvasuus jaaniussikesi.
Nii on igatahes lood Läänemaal Noarootsis. Kui eelmise nädala lõpus paistis õhtupimeduses silma neli-viis hõõguvat tulukest, siis selle nädala alguses oli metsaserv juba üsna ohtrates tuledes. Võrreldes jaanikuiste tuledega on nende hiilgus aga pisut lahjem.
Need hõõgujad metsaserval on putukateadlase Urmas Tartese hinnangul jaanimardikate vastsed. Tartese sõnul võivad jaanimardikatel helendada kõik arengustaadiumid. Isegi munad võivad nõrgalt kumada.
Suvel helendavad aga üksnes emased jaanimardikad, kes süütavad oma „laternad“ selleks, et meelitada paaritumiseks kohale isane mardikas. Kui paaritumine on toimunud, siis „latern“ kustub. Emane asub munema ja sureb mõne päeva pärast.
Jaaniussideks kutsutakse emaseid jaanimardikaid tõenäoliselt sellepärast, et neil pole tiibu ja nad meenutavad tõuku. Jaanimardika helenduselund paikneb putuka tagakeha kõhupoolel. Roheka helenduse isaste peibutamiseks põhjustab orgaanilise aine lutsiferiini lagundamine.
Loodetavasti ei ole jaanimardikatel siiski midagi ühist taevast minema kihutatud nn põrguingli Luciferiga. Eestlaste jaoks on jaanimardikad ikka olnud hea tähendusega, näiteks ennustanud mehelesaamist. Eriline ja veidi ebamaine tunne tuleb neid hõõguvaid täpikesi kohates peale nagunii.
