Jätame talvega hüvasti
Võis rõõmu tunda juba täielikult lootuse kaotanud suusatajate üle, kes olid sel talvel suusad jalgrataste vastu vahetanud. Ja lastel õnnestus kelgumäel möllata, lumesõda pidada ja isegi lumememme teha.
Kuid kõigile oli selge, et niisugune rõõm on üürike, seepärast ei tohtinud kaotada ainsatki kallihinnalist minutit sellest lumenaudingust. Seega, juba varahommikul – metsa!
Metsaloomaaed
Lumises metsas aga oli elu järsku muutunud: valgejänesed näiteks, kes olid sel talvel ennatlikult oma hallid kasukad valgete vastu vahetanud, said korraks hingetõmbeaega – lumes polnud neid enam nii hõlbus märgata. Ja põtradel õnnestus lõpuks hangedesse kaevuda – külmadel talvedel veedavad nad seal lebades, puhates ja mäletsedes suurema osa ajast. Sügavas lumes taluvad põdrad külma palju paremini kui tugeva tuulega lumetus metsas.
Seepärast ei kohtagi esimestel päevadel pärast lumesadu kohe põtrade jälgi. Kõige esimesed jäljed jätavad värskele lumele rebased, oravad ja metskitsed.
Rebastel pole mahti puhata sellal on palju keerulisem püüda lume alla peitunud närilisi, aga oma kümmekond tuleb neid leida – näljasena külma käes kaua vastu ei pea.
Hommikust ringkäiku tegeva rebase jälgedest algabki reeglina peaaegu iga käik lumisesse metsa.
Rebase jäljerada pöörab järsult metsasügavusse, ümberringi aga on lumised puud, mis on otsekui uinunud koheva lumekatte all.
Lumine loomaaed
– Oi, vabandust, et ma unest äratasin! Aga kes te olete? – Eksinud lumeinimene, viimane sellel hooajal.
Teiste hulgas tuli end päikese käes soojendama ja värsket metsaõhku hingama ka üks lumine oksakala.
– Kala, oksa peal, tuli end soojendama ja värsket õhku hingama? Ei ole võimalik. – On võimalik – see on ju lumest kala!
Maandumine lumme.
Ja järsku lisas keegi modernne kunstnik lumivalgele pildile ootamatult ereoranži pintslitõmbe. Keegi ehk ütleb, et selline kunstnik vaid fantaseerib, midagi niisugust looduses pole!
Aga on ikka küll! Loodus on suurim fantaseerija.
See siin on kõigest tavaline roosa kirmik kase lõikepinnal.
Tõenäoliselt on see roosa kirmik (Peniophora incarnata).
Ja siinsamas kõrval on raja kõrval taas vaid mustvalged pildid.
Jalutuskäik kahekesi.
– Aga kes see on?
– Tundub, see on mingi loom: nüüd avas ka silmad.
– See on ju põdravasikas puu otsas!
– No kas põdrad siis ronivad puu otsa? – Vaata vaid – juba ronis!
Ja siiski tuleb selle minitalvega hüvasti jätta, kevad on end meie mail juba ammu sisse seadnud. Paljusid kevadisi märke nägime nii jaanuaris kui veebruaris: puudel puhkesid pungad, sarapuu hakkas õitsema, ilmusid varajased seened.
Veebruaris puhkesid Keila-Joa pargis õide esimesed sinililled.
Õnnitlen kõiki saabuva kevade, naisi aga ka esimese kevadise pidupäeva, 8. märtsi puhul!
