Jõeforell liputab saba
Lõhedel, meri- ja jõeforellidel on käsil kibekiire kudemise aeg. Jõeforellide kudemist saame jälgida reaalajas juba kolmandat aastat RMK Põlula kalakasvanduse territooriumil olevast ojast, mis on lisajõgede kaudu ühenduses Kunda jõega.
Merega ühenduses olevatesse jõgedesse on forell tulnud ammustel aegadel merest ja kõigis jõgedes-ojades, kus meriforell sügiseti kudemas käib, esineb alati ka jõeforell. Neisse vooluveekogudesse, mis pole aga kunagi merega ühenduses olnud, on kalad juba aastasadade vältel inimese poolt asustatud.
Eelmise aastaga võrreldes on kohendatud koelmul näha rohkem erinevaid forelliisendeid ja arvukamalt esineb ka kopsakamaid kalu. Paistab, et siinses vees kulgeb kudemine kenasti, emaskalad ehitavad külili saba liputades pesa. Vettki on seekord ojas piisavalt.
Pesa rüüstajad ja maitsva kalaliha himustajad pole sel sügisel koelmule veel oma jalga tõstnud. Eks kaamerat jälgides näe, kuidas nüüd nende röövlitega läheb, karta võib, et keegi neist kohale jõuab – muidugi põnev kah.
Möödunud aastasel kudeajal tuli suure ja varem teadmata üllatusena, et sinikael-pardid võivad olla pesarüüstajad ja forellimarja õgijad. Pimeduse saabudes võis näha, kuidas sinikaelte seltskond jalgadega pesakohal talludes ajas marja kruusa seest välja ja sõi hõljuvaid marjateri. Kes võis seni arvata, et sinikaelad sellised kurikaelad võivad olla?
Kui satute kuulma üsna monotoonse veevulina taustal üksikuid lühikesi piiksatusi siis kujutage ette, et siin samas oja kaldal on põõsa mõõtu lepad, kus käib istumas jäälind. Alles ta siin jälle piiksus.
