Jõgi, juga ja kalad
Keila-Joal Keila jõel
asuv juga paistab iga kord veidi isemoodi. Nüüd, kui puudel lehti pole, näeb
seda ka igast kandist omamoodi ja paremini.
Juga langeb veidi üle 6 m
kõrguselt räästana üle paeastangu eenduvate paeplaatide. Joast allavoolu, kuni
15 m sügavusel kitsa kanjoni põhjas vesi lausa tormab kiirel voolul läbi
kärestike, kuni jõuab paari kilomeetri kaugusele merre. See jõeosa on iidsetest
aegadest kudemispaik merest naasvatele lõhedele, meriforellidele ja
jõesilmudele. Lõhede ja meriforellide suurem kudemismöll on siin selleks
korraks juba raugemas, kuid veel võib kalu toimetamas märgata. Kõrgemalt
kaldalt jõge silmitsedes võime näha ka nende tegevusjälgi, madalamas vees paiknevaid
suuremaid ja väiksemaid heledaid kruusalaike – kalade pesasid. Neis kohtades kruusa
sees ootavad viljastatud marjaterad kevadeni, mil neist kooruvad vastsed.
Jõesilmud aga alles
kogunevad jõkke, praegu ongi sügiseste tulijate kõrgaeg. Nad tulevad aegsasti,
et valmis olla tuleval kevadel toomingate õitsemise aegu oma elu suurimaks
sündmuseks – kudemiseks. Ainsaks korraks elus see neile jääbki, sest kudemise
järel jõesilmud surevad.
Keila-Joa mõisa
kujunemislugu algab joal paiknenud vesiveski esmamainimisest 1555. aastal. Tänase
ilme sai vastrestaureeritud härrastemaja 19. sajandil. 20. sajandi ajaloo
keerdkäikudes räsitud hoone taasavati alles tänavu. Traditsioonilise viljaveski
kõrval alustati 1928. aastal joal elektri tootmist, mis kestis katkematult
1999. aastani, kui amortiseerunud hüdroelektrijaama töö ajutiselt seisati,
et renoveeritud jaam 2005. aastal
taaskäivitada.
Juga Keila jõel. Sügise
kohta on vett vähe.
Joast mere poole on parem
kallas eriti järsk ja kõrge.
See umbes 1 meetri
pikkune emaslõhe pakkus poole minuti jooksul haruldast vaatepilti.
Jõesilm pole kala, ta
kuulub sõõrsuude klassi. Ürgse looma toes koosneb kõhrest ja sidekoest, lõugu
asendab sarvhammastega imilehter, hingamiseks on lõpuskotid.
Vähe levinud
kalaliikidest elab siin eraklik ja öise eluviisiga jõe põhjas tegutsev hink.
