See lugu on nüüd veidi teistsugune ja esmapilgul morbiidne, ent samas omamoodi väga elujaatav, sest surm on üksnes üks osa elust. See on videolugu sellest, mis juhtub hukkunud loomaga kümne päeva jooksul peale tema surma.
Nõrganärvilistele soovitan
videot mitte vaadata ja seda lugu üldse mitte lugeda.
Äsja surnud kährikul ei ole
välise lagunemise märke, kuid bakterid, kes senini lagundasid seedekulglat
läbinud toitu levivad ümbritsevatesse organitesse ning alustavad keha
lagundamist seestpoolt. Kähriku enese seedeensüümid levivad samuti üle keha
aidates kaasa korjuse iseeneslikule lagunemisele. Kohe pärast surma on laibale
jõudnud ka esimesed nekrofiilsed kärbsed. Nende munetud munadest ilmuvad vaglad, kes on laiba põhilisteks lagundajateks kähriku esimese surmajärgse nädala jooksul.
Lihakärblased võivad leida
maapinnale jäänud laiba juba esimese paari minuti jooksul. Kasutades kergesti
ligipääsetavaid kehaavavusi ja haavu, munevad kärbsed kähriku korjusele.
Munadest arenevad paari päeva jooksul välja esimesed kärbsevaglad. Laipadel
toitub ja kasvab mitmete erinevate kärbserühmade – sinilihakärbeste,
rohelihakärbeste ja laibakärblaste vastseid. Kõik nad ei ilmu raipele
üheaegselt, vaid tihti kindlas järjekorras. Seetõttu kasutatakse laipadelt
leitud vaklade suurust ja liigilist koosseisu ka kriminalistikas, et selgitada
välja inimese oletatav surmaaeg.
Korjuse haaranud kudede ja
organite bakteriaalse lagunemise käigus tekkivad vedelikud kogunevad kähriku
kehaõõnsustesse. Bakterite elutegevuse kõrvalproduktina tekib korjuses ka
mitmeid mürgiseid gaase, mis annavad laibale iseloomuliku laibaleha. Esialgu ei
pääse tekkinud gaasid korjusest välja ning see hakkab gaaside mõjul paisuma.
Hoogustunud bakteriaalne lagunemine soodustab poolpüdelatest laguproduktidest
toituvate kärbsevaklade massilist arengut. Lõpuks vajub paisunud korjus kokku,
jättes järele lamendunud keha ja levitades enda ümber tugevat roisulehka.
Laibast vabanenud kehavedelikud voolavad ümbritsevasse pinnasesse. Mädanemise lõpuks
on bakterite ja vaklade koostööna kadunud suurem osa raipe massist. Selle
kähriku puhul võttis see protsess aega kümme päeva.
Kuni paari nädala jooksul
kestuvad raipel kasvavad vaglad korduvalt ning roomavad lõpuks laibalt minema,
et nukkumiseks maapinda kaevuda. Massilise vaklade elutegevuse tulemusena
muutub korjuse sisekeskkond leeliselisemaks. Leeliselisem keskkond takistab
nekrofiilseid mardikaid laibale munemast, olles viimastele toksiline. Laipadel leiab
aga toitumas mardikate valmikuid, kes söövad valgurikkaid vaklasid.
Mädanemise järel käärimiseks
nimetatava lagunemisetapi jooksul kaotab kähriku laip kogu oma veel siiani
allesjäänud liha ning kuivab täielikult ära. Laip hakkab levitama iseloomulikku
juustu meenutavat lõhna, mida põhjustavad lagunevas raipes tekkima hakanud
võihapped.
Varem laibal domineerinud
kärbsefauna asendub selles etapis suuresti mardikatega. Laipadel toituvate
mardikate seas leidub nii röövloomi, kes toituvad raipel elevatest vastsetest
kui ka neid, kes kasutavad toiduks raibet ennast. Arvukaim laipadel toitujate
rühm on raisamardiklased. Raisamatjad munevad laiba alla rajatud käikudesse,
kust koorunud vastsed laibale ronivad.
Pärast liha ja põhiosa
kudede kadumist on kähriku lagunemine muutunud väga aeglaseks. Laibast on alles
skelett, hambad, küünised ja karvad. Nende osiste lagundamine on väheste
spetsialiseerunud organismide pärusmaa.
Kes luges ja vaatas, sai heita pilgu harjumatu
nurga alt looduses toimuvast, muidugi on palju toredam vaadata kiisuvideosid ja
pajatada kaunitest lilledest – õpetlik igatahes…