Kanakullipojad said lennuvõimeliseks veidi enne jaanipäeva, algul hüpati-lennati lähedastele okstele, päevade möödudes aga pesast üha kaugematele puudele. Nüüdseks on poegadest saanud juba kogenud lendajad ning küllap on nad uurinud ka kesklinna elustikku ja pilgu heitnud Tartu tagustesse metsatukkadesse.
Tekst: Tiit Hunt
Ruudi pakkus süüa
Tänahommikustest (26. juuli) salvestistest selgus üllatav asjaolu, et kullivanemad tunnevad jätkuvalt vanemlikke tundeid ja kohustusi oma sel kevadel koorunud poegade vastu, vähemasti kulliisa Ruudi. Hommikul lendas Ruudi toiduga pesale ning kutsus pea tund aega järjest poegi sööma, kuniks üks poeg jalamärgisega 198 vastas, mõne hetke pärast kohale tormas ning toidu kallale asus. Paari-kolme tunni pärast näitas end ka kullinooruk 199. Nii et Ruudi ja kaks poega on kindlalt elus ja hea tervise juures – rõõm jälle näha. Küllap Alla ja 200 on veidi kaugemal oma tähtsaid tiire tegemas.
Möödunud aastal lõpetasime kanakullikaamera hooaja juuli esimestel päevadel. Sealt edasi teame me kullide pesitsusjärgsest käitumisest vaid piskut. Sestap vaatame veel mõnda aega kanakullikaamerat, eile ja täna on olnud sagimist küllaga, on ka päevi, kui midagi ei juhtu. Ehk tuleb veel midagi huvitavat.