Jätkuvalt jahedate ja tihti pilviste ilmade
meeldiv kaasnähtus on kevadiste-varasuviste õitsejate õieilu pikenemine.
Nii võimegi veel jaanipäeval kohata
õitsemas üle Eesti hajusalt levinud kaunist kuldkinga, haruldast arukäppa ja mõnevõrra
enamlevinud tõmmu käppa.
Ööviiuli nime all tuntud kahelehine ja
rohekas käokeel on Põhja- ja Lääne-Eestis oma õitsemist alles alustamas.
Kõik Eesti orhideeliigid on looduskaitse
all ja nende igasugune loodusest kogumine keelatud.
Kaunis
kuldking (Cypripedium
calceolus)
Kaunis kuldking on II kategooria
kaitsealune liik ja kuulub juba 1936. aastast Eesti esimese looduskaitseseadusega kaitsealuste liikide hulka.
Kuldking on kõige suurema õiega orhidee
Eestis ja Euroopas ning kuulub koos valge vesiroosi ning kollase võhumõõgaga
üldse Eesti suurimate õitega taimede hulka. Ta on äärmiselt dekoratiivse ja
iseloomuliku välimusega silmatorkav taim, kelle kollase huule ning pruunide
kattelehtedega suured õied meelitavad ühtviisi nii putukaid kui ka kahejalgseid.
Kaunist kuldkinga kohtab hajusalt pea üle
terve Eesti, aga enam võib teda õitsemas leida läänepoolses ja Kesk-Eestis.
Kasvamiseks eelistab ta parasniisket
poolvarju kuskil puisniidu servas või salu-, laane- või loometsa kaitsvas
viljakas pinnases.
Kuldkingale
ei meeldi tiheda võsa või metsa turbe alla jäämine ning lageraied. Neil
juhtudel jääb poolvarju eelistav liik kiduma ja võib lõpuks hukkuda. Liiga
varajane niitmine vaesustab seemnepanka mullas ning kui risoomi pole kogunenud
järgmiseks aastaks piisavalt varuaineid, siis ka vähendab taime elujõudu. Ka
see viib pikaajalise tegevusena liigi arvukuse alla ja ohustab
leiukoha säilimist. Otsest ohtu kujutavad inimesed, kes lähevad labidaga metsa,
et kuldking välja kaevata ja oma hoovi tuua.
Arukäpp
(Orchis
morio)
Arukäpp on II kategooria kaitsealune liik,
mida leidub üksnes Saare- ja Muhumaa lubjastel kuivadel loopealsetel. Arukäpp
on tavaliselt ka Eesti kõige varem õitsev orhidee, mille üsna pisike lillakas kogu ilmutab
end juba mais.
Tõmmu
käpp (Orchis
ustulata)
Tõmmu käpp on II kategooria kaitsealune
liik, mida leidub nii mandril kui ka läänesaartel.
Tõmmu käpp on küll väike, aga sellegipoolest
silmatorkav taim – tema puhkemata mustad pungad ja purpursed
õiekattelehed on kenaks kontrastiks punasetäpilistele valgetele õiekestele.
Tõmmu käpa haruldus on tingitud tema kasvukohtade nappusest ja kvaliteedist. Tõmmu käpp on vileks konkurentsis püsija. Ta eelistab kuivemaid
kasvupaiku ning ei ole varjulemb.
Ööviiul
Ööviiuli nime all tuntakse Eestis kahte
liiki – kahelehist käokeelt (Platanthera bifolia) ja rohekat
käokeelt (Platanthera chlorantha).
Ööviiul
võlgneb oma populaarsuse paljuski tugevale magusale lõhnale, mis suveöös
hämarikuliblikate meelitamiseks tugevneb ja sellega ka kahe- ning neljajalgseid
ligi tõmbab.
Tugevalt
lõhnab üksnes kahelehine käokeel; rohekal käokeelel lõhn peaaegu puudub. Rohekas
käokeel on oma lõhnavast kaaslasest ka märksa rohmakama välimusega ning ei
hiilga sellise graatsiaga nagu kahelehine käokeel.
Kahe
liigi kindlaks eristamiseks tuleb aga pilk heita õie ehitusele – kahelehise
käokeele tolmupead on sirgelt kõrvuti, aga roheka käokeele tolmupead hoiavad
ülevalt kokku ja all teineteisest eemale.
Käokeelte
leiukohti mõjutab nii hooletult metsa majandav ja lilli korjav inimene kui ka metssigade kõrge arvukus, mis paljudele orhideeliikidele karuteene
teeb.