Katrin Kaldma tutvustas Vikerraadios ebapärlikarbi elu ja ellujäämisvõimalusi
RMK Põlula kalakasvatuskeskuse ebapärlikarbi ekspert Katrin Kaldma oli külaliseks ERR Vikerraadio keskkonnasaates „Ökoskoop“. Intervjueeris Krista Taim.
Milline oli ebapärlikarbi seis varem, näiteks 60-70 aastat tagasi?
Eestis on praegu teadaolevalt säilinud vaid üks ebapärlikarbi populatsioon ja selle hoidmisega me tegeleme. Veel 60-70 aastat tagasi oli meil lisaks üks populatsioon ka Lõuna-Eestis asuvas Pärlijões. Kui võtta veel mõned sajandid tagasi, siis oli praeguse Eesti aladel nii 4-5 populatsiooni Lõuna-Eesti jõgedes ja võimalik, et paar populatsiooni ka Põhja-Eestis.
Mis sai karpidele saatuslikuks? Kas inimesed tahtsid pärle saada?
Tõepoolest, 300-400 aastat tagasi oli pärlipüük Eestis päris intensiivne majandusharu. Lõuna-Eesti populatsioonid said sealt suure kahju. See kestis kaua ja oli suuremahuline, lõpuks siiski leiti, et pärlite kvaliteet muutub ajas halvemaks ja see tegevus ei tasu end ära, pärlite esinemise tõenäosus karbis oli ka väga väike. Hiljem tuli aga muu inimtegevus, näiteks kuivenduskraavid ja põllumajandusmürgid, mis samuti jõgesid ja karpe mõjutasid.
Kus ebapärlikarpi veel peale Eesti leidub? On ju olemas päris pärlikarbid soojades riikides, aga just ebapärlikarpi?
Ebapärlikarp on ka päris pärlikarp, kuningate ja tsaariperede kroonide ja peaehete pärlid on suuremalt jaolt pärit just magevee pärlikarbist. Eesliite „eba“ on pärlikarp saanud ainult Eestis ja umbes viimase 50-60 aasta jooksul. Mujal riikides teda nii ei nimetata, on kas magevee pärlikarp, jõepärlikarp või siis lihtsalt pärlikarp, see oleks ka meie karpide õige ja aus nimi. Ei teagi, miks Eestis nii tehti. Võib-olla arvati, et eestlane on nii rumal, et kui panna selline nimi, jäetakse see liik rahule. Nüüd õnnestub ehk näidata, et me pole rumalad ja võtame tagasi esialgse nime.
Muidu on magevee pärlikarp levinud põhjapoolkeral. Euroopas, Põhja-Ameerikas, ka Siberi pool.
Milliseid suuri karpe on Eestis veel?
Eestis on veidi alla kümne suure mageveekarbi. On kaks järvekarpi – suur ja harilik järvekarp. On eri liiki jõekarpe – paks karp, kiiljas jõekarp. On olemas ka ebajärvekarp. Ainult jõgedes elab paks karp ja meie tuttav pärlikarp. Ülejäänud võivad elutseda nii jões kui järves. Paks karp on ka kaitsealune, aga mitte kõige kõrgemas kategoorias. Teised karbid kaitse all pole.
Kui vanaks pärlikarbid elavad?
Nad elavad väga vanaks, ka see tõstab neist teiste karpide seas esile. Kõige vanem Soomes hinnatud karp on 274-aastane. Eestis on vanimad teadaolevad umbes 140a-aastased. Häda on selles, et karbi vanust saaks kõige paremini määrata, kui see ristipidi katki saagida. Tal on küll peal aastaringid, nagu puudel, aga kui karp on pikalt jões olnud, on ringid vähe eristuvad ja neid on raske kokku lugeda. Täpselt näeks aastaringe poolmete seestpoolt. Aga nad elavad pikalt, nende arengutsükkel on pikk. Ja väidetavalt säilib ka nende paljunemisvõime pikaks ajaks.
Kuidas meie karpidel sigimine läheb? Kas see toimub looduses või Põlula kasvanduses?
On palju populatsioone, kus sigimine on peatunud. Eestis on meil selles mõttes hästi, et sigimisprotsess kodujões läheb edukalt. Jagub ka forelle, kelle lõpuste külge karbivastsed ühel oma eluetapil kinnituvad, et seal edasi kasvada. Seejärel tulebki kitsaskoht – noored karbid, kes lõpustel parasiteerimise lõpetavad ja end vette kukutavad, kipuvad jões hukkuma. Meie tegeleme sellega, et kogume need tillukesed karbid kokku ja hoiame neid kasvanduses, kuni nad kasvavad esimesest kriitilisest perioodist välja. See võtab keskmiselt 5 aastat ja selleks ajaks on karbid umbes 1,5 sentimeetri suurused. Siis paigutame nad tagasi jõkke.
Mida tuleb veel teha, et ebapärlikarp oma ainsast jõest ei kaoks, millist tööd tehakse karpide heaks RMK Põlula kalakasvatuskeskuses ja kas võib loota, et ühel päeval leidub neid jälle ka Lõuna-Eestis? Kuula intervjuud!
Ebapärlikarbi igapäevaelust saad osa vaadates otsepilti nende kodujõest:
