Eesti üks vähemtuntud toidukõlbulik mari on valmis saanud ja neid on sellel aastal tõesti palju. Lääne-Eesti ranniku luidetel roomavad kukemarja puhmalapid lausa mustavad viljadest.
Harilik kukemari (Empetrum nigrum) on
meie looduse tavaline asukas ning taimel on muljetavaldavalt lai valik elupaiku,
teda leidub turbarabadest kuni liivaste rannaluideteni. Kanarbikuliste
sugukonda arvatud kukemari kasvabki tihti koos kanarbikuga.
Kukemari kipub küll atraktiivsemate
korjeliikide kõrval teenimatult varju jääma. Tegin kiire küsitluse tuttavate
harrastuskorilaste seas, mille tulemused kinnitasid oletust, et kukemarja ei
tunta ega korjata. Kuigi, kui kohalikule marjahuvilisele pilti näitad, siis
tuli taim tuttav ette.
Küll aga on kukemarja korjamise ja kasutamise
traditsioon au sees meist põhjapoolsemate rahvaste seas – kukemarjahoidised ja
naps on hinnas nii Islandil kui ka mujal Skandinaavias. Kukemarja
kääbuspõõsast kasutatakse mõnedes põhjamaade kultuurides ka kala
suitsutamiseks. Viljadest saadav lilla värvaine on kasutusel olnud riide ja
naha värvimisel. Ravimtaimena on kukemarja viljade, lehtede ja vartega ravitud
külmetushaigusi, neeruprobleeme ja kõhulahtisust.
Meie asume kukemarja leviku lõunapiiril, kus
marjad on väidetavalt väiksemad ja neid leidub
hõredamalt ning vähem kui põhjapoolsetes regioonides, samuti on nende
maitseomadused meie oludes kehvemad. Nii puudub selle teadmisega ka meie kultuuriruumis selle marja meenutava luuvilja
korjamise ja kasutamise komme, harjumus ning kogemus. Omast värskest
kogemusest võin küll väita, et puhas kukemarjamoos on väga hea, koos mustikate
või pohladega aga ülihea.
Kukemari ei ole botaaniliselt tõesti mitte
mari, vaid pisike luuvili, mis sisaldab mõnevõrra orgaanilisi happeid, millest
tasub esile tõsta looduslikku säilitusainet bensoehapet, ja erinevaid suhkruid,
mis annavad kukemarjale iseloomuliku veidi vesise läilavõitu maitse.
Kaugel põhjas on kukemarjast osatud alati lugu
pidada tema suure C-vitamiini sisalduse pärast, tänapäeval tuntakse huvi marja
suure bioflavanoidide sisalduse vastu, mis on looduslikud antioksüdandid ja
aitavad võidelda vabade radikaalidega.
Kukemarja on kutsutud ka linnusilmadeks ja mõningasel
kukemarja vilja lähedasel vaatlusel ning piisava fantaasia olemasolul meenutabki see võibolla mõne väikse linnu silma. Lisaks kuke- ja kikkamarja nimele on taime ka kukesilmadeks kutsutud – omades kukke
ei näe ma aga sarnasust kuskilt. Seos lindudega on
kukemarjal olemas sel viisil, et üle neljakümne linnuliigi toituvad oma
sügisesel rändeteel kukemarja marjadest.
Germaanikeeltes, sh saksa ja rootsi keeles
ning sealt kaudu ka soome keeles, on kukemari hoopis varesmari (i.k. ’black crowberry’, s.k, ’Schwarze
Krähenbeere’, r.k. ‘kråkbär’, s.k. ‘variksenmari’) ja see nimetus on ilmselt saksa keele vahendusel ka
Eestis liikunud. Kuigi varestel on selle marjaga täpselt sama vähe pistmist kui
kukel. Etümoloogid on arvanud, et ju on kunagi tõmmatud paralleel vareste (kas
mustade künnivareste või hallvarese musta värvi sulestiku) musta sulestiku ja
kukemarja mustana näiva pale vahele, aga see loogika on minu arvates
savijalgadel. Küll aga võib vares kõigesööjana vajadusel ka kukemarju süüa.
Kindlasti on kukemari väärt toidulisa ja põnev
kulinaarsete katsetuste allikas ning tasub pohlade-mustikate kõrval korjata ja
kasvõi koos nendega potti pista.
