Kevadine kaunitar
Palu-karukell (Pulsatilla patens) on üks kahest Eestis looduslikust kasvavast karukellaliigist. Parim hetk palu-karukella vaatlemiseks on just nüüd, kui valgusnõudlik kannikesekarva iludus veel tärkamata metsa all pilku püüab.
Nii palu-karukell kui ka aas-karukell (Pulsatilla pratensis) on kaitsealused taimed, kuid kui aas-karukella kohtab hajusalt, siis palu-karukella kohtamine looduses on paras lotovõit, läänesaartelt teda otsida ei maksa. Kunagi märksa laiemalt levinud palu-karukella kadumise taga on tema suhteline nõudlikkus kasvukoha valikul ja mõnevõrra problemaatiline paljunemine – talle sobiks kasvamiseks enim traditsiooniline puisniit, kus tal oleks ühelt poolt piisavalt valgust ja teisalt hoiaks karjatamine rohurinde kontrolli all, mis näiteks lageraie puhul liigselt vohades palu-karukella lämmatab, paksu metsa samblasel pinnal ei suuda tema seeme aga idaneda. Palu-karukell on ka üks neist paljudest põhjala liikidest, kes näikse kevadistest kulupõlengutest kasu lõikavat, sest põlengujärgsetel aastatel õitsevad taimed eriti külluslikult, kuna tuli hävitab konkureeriva rohurinde ja sambliku ning tuhk väetab lille maa sees peituvaid pungi. Aas-karukell nii kapriisne ei ole ja teda võib märksa tihemini leida, kuid kasvukohtade kinni kasvamine ja aeglane paljunemine ohustavad ka teda.
Kahel karukellaliigil on tegelikult lihtsam vahet teha kui arvata võiks. Aas-karukell on longusõieline, kaheli-sulgjaguste lehekeste ja sügiseni püsivate dekoratiivsete seemnetuttidega, palu-karukella õis on aga püstine ja märgatavalt suurem, sõrmjagune tumedam leht ilmub hiljem ja seemned pudenevad, mitte ei jää varre külge pikemaks püsima.
Need palu-karukellad õitsevad praegu Ida-Virumaal, Rüütli matkaraja lähedal liivaseljandikul.
