Kirbud, mägraonu, kirbud …
Looduskaamera võimaldab meil jälgida mäkrade elu ja
käitumist nende loomulikus keskkonnas nii, et nad saavad ennast häbitult ja
segamatult sügada. Veel üks asi, milleks neid tõhusaid küüniseid peale
kaevamise vaja on …
Kaamerapildilt on näha, kui hädas on loomad kirpudega –
kirbuvastane võitlus võtab mägra ärkveloleku ajast tubli tüki ja parasjagu
energiat, sest tihedast kasukast parasiitide kätte saamine on omaette
akrobaatiline sooritus. Nii nad siis võimlevad seal kaamera ees kahekesi igal
õhtul.
Natuke loomakirbust lähemalt. Kirbud elevad loomade ja lindude
karvade ning sulgede vahel ja kuuluvad seega välisparasiitide hulka. Maailmas
on tuhandeid kirbuliike, kes peremeesorganismil parasiteerivad neid auklikuks puredes
ja verd imedes – ilma vereta kirp paljuneda ei saa.
See, et kirpudel tiibu pole, ei sega neid kuigivõrd, sest
kirbud – eriti imetajatel parasiteerivad liigid – on kõvad hüppajad ja levivad
nii üsna kiiresti ning kaugele.
Selleks teeb ka kirbuemand kõik endast oleneva ja heidab
munad peremeesorganismist eemale, et need orgaaniliste jäätmete peal jõudsalt
tubliks kirbuks sirguks. Kirbu vastne saab elutegevuseks vajaliku verekoguse
vanade kirpude väljaheitest.
Eestis on kirbuliike viiekümne ringis ja neist kõige levinumad
on kassi- ja koerakirp. Inimese kirp on seevastu peale tööstusrevolutsiooni ja
hügieeni paranemist haruldaseks muutunud, mis ei tähenda, et kirbud inimesi ei
tüütaks – ikka tüütavad.
