Eestimaa on ilus isegi novembris, eriti mõnes kohas. Näiteks
liivakivised müürid paistavad praegusel, järjest hallimaks muutuval kuul tavapärasest
kirkamates toonides. Ja vaadet pole segamas puude-põõsaste lehed.
Kui sisemine sund tõukab tagant loodusesse minna, siis praegu
võiks selleks paigaks olla Piusa jõe ürgorg oma ohtrate müüridega.
Liigisõnaga ‘müür’ tähistatakse Lõuna-Eestis jõeäärset
järsku liivakivikalju. Kõige tuntumad müürid on Piusa jõe ürgoru liivakivipaljandid
Härma alumine ja ülemine müür, mille kohta on kasutusel mitmed paralleelnimed.
Alumine Härma müür ehk Kõlgusniidu müür ehk Kõlksniidu
müür ehk Roikina müür
Lindora küla alt mõned kilomeetrid lõuna poole pääseb
Piusa jõe luhale, kust avaneb hunnitu vaade alumisele Härma müürile.
15–20 meetri kõrgusel ja ligi 60 meetri pikkusel lõigul
paljanduvad Gauja lademe Lode kihistiku hallikaskollased kuni roosakaskollased
põimkihilised liivakivid. Alumine Härma müür on ülemisega võrreldes küll pisem,
aga see-eest värvilisem ja iseloomuliku selgelt eristuva nn
“maapüramiidiga”. Maapüramiid
on umbes 19 meetri kõrgune liivakivi murenemisel tekkinud tornikujuline dekoratiivne
moodustis.
Maapüramiid
Alumise Härma müüri pikemaks vaatlemiseks on loodud
suurepärased tingimused, sest siin on puudega varustatud lõkkekoht, piknikulaud
ja mõnus telkimisvõimalus. Seega kes külma ei pelga, sel on võimalus veeta öö vaikse
veevulina saatel männilõhnalises värskes õhus.
Mäemine Härma müür asub alumisest umbes 300 meetrit
ülesvoolu. Gauja lademe Lode kihistiku liivakivid on võrreldes alumise müüriga
siin märksa vähem värvikirevalt kollakasroosad ja valkjaskollased, kuid ülemine
müür lööb suurusega – see on Eesti kõige kõrgem Devoni liivakivipaljand, kus
43-meetrisel järsakul paljandub 30-meetrine liivakivi profiil pea 150-meetrisel
lõigul.
Ülemine ehk mäemine Härma müür ehk Keldri müür ehk Keldremüür