Kivil tukkus… väike udras
Nädal tagasi kohtasin Pikla poldri
lähistel Pärnumaal kesk tormituules mäslevat merd kivil konutavat saarmat (Lutra lutra).
Kaldast kiviviske kaugusel parasjagu nabakõrguses vees rändkivi otsas aeg-ajalt paremat tukkumisasendit otsiv saarmas jäi muidu hallis päevas hästi silma ja lasi end pea tunni jagu aega vaadelda.
Iseenesest ei ole saarmas meil eriti haruldane elukas, ehkki saarma varjatud eluviisi tõttu on tema nägemine pigem suur vedamine, aga ootamatu oli udrast kohata nii imetajavaenuliku ilmaga rannikuvees kivi peal magamas. Vähemasti näiliselt tukkuv loom paistis välja kui kivile unustatud karvamüts.
Tavaliselt kohtab saarmaid tegutsemas vooluveekogude ääres, kus see poolveelise eluviisiga kärplasest väikekiskja endale toitu otsib. Võib-olla oli ka see tegelane just pruukosti võtnud ja tahtis leiba luusse lasta.
Kõleda tuulega kivil kükitavat märga elukat vaadates võib küll endal külm hakata, aga saarmal külm ei ole. Loomakese kasukas on erakordselt tihe ja vastupidav ning veekindel. Just neil põhjustel on varasemalt loomakese karusnahk ka nii kõrges hinnas olnud.
Täna on saarmas kaitse all, sest üleküttimine, sobilike elupaikade kadumine ja keskkonnasaaste on saarma populatsioonile põntsu pannud terves Euroopas, ehkki Eestis käib tema käpp täna juba päris hästi. See on seotud nii looduskaitseliste tegevuste kui ka näiteks kopra arvukuse tõusuga. Kopraste hüdroehitised pakuvad sobivaid talvitumispaiku konnadele, kes on saarmale just talvekuudel põhiliseks toiduallikaks.
Seda saarmat aga võime ehk siin rannal kohata ka suvel, eriti juhul kui peaks tulema kuivemapoolseid perioode, mis teda toiduotsingutel tagasi mere äärde meelitaks.
