Kopsurohud
Kena taim on praegu täies õies. Nimega kopsurohi oleme tavapäraselt harjunud tähistama Eestis laialdaselt levinud liiki harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis, syn; Pulmonaria officinalis ssp obscura), lisaks kellele kohtab meil haruldusena ka oma levila piiril soojalembesemat sinist kopsurohtu (Pulmonaria angustifolia) ja erinevate kopsurohuliikide hübriide ning kultivaare.
Kopsurohud kuuluvad kareleheliste sugukonda (Boraginaceae), kus nende lähedaseks ja kõigile tuntud sugulaseks on näiteks harilik kurgirohi (Borago officinalis), kellega neil on palju muudki ühist kui ainult sugukonnale nimegi andnud karedad lehed, kuid erinevalt kurgirohust, on kopsurohtude õitseaeg käes ja saab suveilmade tulekuga kiiresti läbi.
Kopsurohu kuni 30 cm kõrged ja kirkavärvilised roosades, lillades ja sinistes toonides taimepuhmad torkavad kevadises salumetsas, kui heintaimed alles tärkamas, hästi silma. Taime varasemale laialdasele kasutusele ja tuntusele viitavad ka rohked rahvapärased nimetused erinevates keeltes, millest enamik viitab kopsudele. Kopsurohu nime etümoloogia pole üheselt selge – ametliku teooria kohaselt on kopsurohi oma nime Pulmonaria (pulmo tähendab ladinakeeli kopsu) saanud hariliku kopsurohu munajassüdaja lehekuju järgi, mis meenutavat inimese kopsu. Teise lähenemise kohaselt on kopsurohtu juba ammu enne süstemaatika teket hakatud nii kutsuma, sest kopsurohu lehtede laigulisus vastab inimese kopsu mustrile.
Nende samade heledate laikude kohta, mida kopsurohtude lehtedel kohata võib, teab legend aga pajatada, et tegu olevat Jeesuslast toitnud Neitsi Maarja piimatilkadega või oma lapse saatuse pärast nutva Jumalaema pisaratega – sellele vastavad ingliskeelsed rahvapärased taimenimed Our Lady’s milk drops ja Mary’s tears. Viimase nimega on küll kutsutud ka harilikku maikellukest nagu meil on kopsurohuks kutsutud ka sinilille ehk teretulemast etnobotaanika kirevasse maailma, kus miski pole nii, nagu näib.
Eesti keelde on kopsurohu nimetus tulnud saksa keele kaudu, varasemalt on taime tuntud imika, immikad jt taime õite imemisele viitavate nimetuste järgi. Teatavasti on imika nimi tänaseks kinnistunud ühele teisele toredale taimele nagu harilik imikas (Anchusa officinalis). Kõik kopsurohud on head meetaimed ja sellest lähtuvalt on taime venekeelne nimi медуницa.
