Krabid rannal
Nii mõnigi võib
imestusest kulmu kergitada, kuuldes, et meiegi meres elavad krabid.
Selles veendumiseks minge
ja jalutage näiteks Kabli ja Häädemeeste randadel või Pärnu lahe rannikul –
eriti peale tormituuli. Meri on visanud kaldale hulgaliselt väikseid, kuni
paari sentimeetri suuruseid krabikesi. See pole nii varem olnud.
Harrise mudakrabi ehk
harilik rändkrabi (Rhithropanopeus
harrisii) on Eesti
mereakvatooriumi uusimaid tulnukaid, kes tabati esmakordselt Pärnu rannavetest
2011. aastal. Mudakrabi on levinud ka Pärnu jõe suudmesse.
Esimesed mudakrabid saadi
koha kunstkoelmutest.
Loomakese algne kodu asub
Põhja-Ameerika rannikul Atlandi ookeanis. Suuri keskkonnamuutuseid hästi taluv
liik on hakanud levima üle maailma. Tema edu võtmeks on suur soolsustaluvus. Invasiivne
võõrliik on jõudnud paljudesse meredesse, rännates peamiselt laevade
ballastvees või laevade kere külge kinnitunud organismidel.
Eesti vetes kanda
kinnitanud mudakrabid paljunevad jõudsalt ja õgivad eriti hea meelega karpe ja
tigusid, söövad ka vetikaid ning loomseid jäänuseid, ei ütle ära kalamarjast.
Vara veel öelda, kuidas
uus tulnukas võib probleeme tekitada põlistele liikidele. Positiivne on aga
teadmine, et ahvenad, merihärjad, särjed ja kohad on hakanud mudakrabi juba
toiduks pidama. Veelinnud ja varesedki näevad temas toidulisa.
Teine meie meres elav
krabiliik on juba “vana olija”. Hiina
villkäppkrabi (Eriocheir sinensis) üks
esmaseid leide pärineb Vormsi rannavetest 1933. aastast. Tema on jõudnud
keerulisi teid pidi meie vetesse Hiina idarannikult.
Villkäppkrabi nimetus
tuleneb isasloomade sõrgadel asuvatest karvapahmakatest.
Villkäppkrabi on
mudakrabist kordades kogukam, kümne jalaga looma pearindmikukilbi ehk karapaksi
laius võib ulatuda üle 5 cm. Inimeselegi toiduks sobiv mereand on meil levinud
nüüdisajal saarte ja mandri rannikuvetes hajusalt ja vähearvukalt. Hiina
villkäppkrabi Eesti meres ei paljune, tema vajab selleks soolasemat vett.
