Kuidas leevendada kliimamuutusi?
19. aprillil toimunud metsanduse visioonikonverentsil arutlesime selle üle, kuidas leevendada kliimamuutusi ja suurendada Eesti metsade süsiniku sidumise võimet.
Tekst: Jürgen Aosaar, Eesti Maaülikooli metsakasvatuse teadur
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees
Et aru saada, kas meie metsad toimivad süsiniku sidujate või emiteerijatena, on vaja koostada süsinikubilanss kõikide metsade kohta. Kuna meie metsad on looduslike tingimuste suure varieeruvuse tõttu väga heterogeensed, on see keeruline ja töömahukas ülesanne.
Metsas seotakse süsinikku peamiselt kahte kohta: puude biomassi ja mulda. Kuidas aga muutub metsaökosüsteemi(de) süsinikubilanss ajas, sõltub väga paljudest teguritest: kasvukohatüübist, puistu liigilisest koosseisust ja vanusest ning metsade erinevatest majandamisvõtetest. Siiski võib öelda, et tervikuna seovad Eesti metsad süsinikku rohkem kui emiteerivad.
Raieringi pikkus ja süsinik
Üheks oluliseks mõjutajaks on raieringi pikkus, mis erinevatel puuliikidel on erinev. Näiteks männikute puhul on võimalik vajadusel raiet edasi lükata, ilma et oleks väga suurt puidu kvaliteedi languse ohtu, kuid kuusikute, kaasikute ja haavikute puhul on püsikindluse ja puidu kvaliteedi languse küsimused puistu üleseismisel kindlasti olulised. Kui kvaliteedi languse tõttu sobib puitu kasutada ainult kütteks, siis kaotame nii kvaliteetset puitu kui ka majanduslikku tulu, lisaks jääb pikaajaliselt sidumata suur hulk süsinikku. Pikenevate raieringide puhul peab arvestama sellega, et vanade metsade juurdekasv ja seega ka biomassi seotava süsiniku kogus võib olla väike.
Eestis peaks majandusmetsi uuendama peamiselt lageraietega, mis tagab uue metsapõlve kiirema tekke. On üldlevinud arusaam, et pärast lageraiet muutub raiutud ala süsinikku siduvast süsinikku eritavaks süsteemiks, kuna lakkab süsiniku talletamine puudesse ning intensiivistub süsiniku emissioon mullast. Siiski on uuringuid, mis näitavad, et see ei pruugi alati nii olla, näiteks halllepikutes, kus pärast raiet mulla süsiniku emissioon ei suurenenud.
Tuleviku kliima
Metsa uuendamisel on väga oluline maapinna mineraliseerimine, mis soodustab looduslikku uuendust ja lihtsustab metsakultuuride rajamist. Üks praegu käimasolev uurimus näitab, et mustika kasvukohatüübis maapinna mineraliseerimise abil tekkinud tiheda männi loodusliku uuendusega alal on pärast kuuendat kasvuaastat kogu süsteemi süsiniku sidumine ja emissioon peaaegu tasakaalus. Noorte mändide kasv on väga kiire ning võib eeldada, et juba sel aastal seotakse uuritavasse puistusse rohkem süsinikku, kui sealt eritub.
Muutuvates kliimatingimustes võib metsauuendamise peamiseks küsimuseks osutuda rajatavate puistute liigiline koosseis. Soovitatav on kasvatada rohkem segapuistusid, mis võivad olla võrreldes puhtpuistutega nii haigus- kui ka tormikindlamad. Eesti tingimustes on kõige tavalisem kuuse-kase segapuistu. Selliste metsade kasuks räägib nende kõrge puidutootlikkus, mis tagab ka intensiivse süsiniku sidumise. Meie töörühma läbi viidud uurimuses sidusid eri vanuses kuuse-kase segametsad aastas 6–9 tonni süsinikku hektari kohta. Siiski on selge, et mõnedes kasvukohtades – näiteks toitainevaestes nõmmemetsades ja rabastuvates metsades – ei ole männile alternatiivi.
Seni on veel palju teadmatust selle kohta, kuidas tulevad meil praegu kasvatatavad puuliigid toime tuleviku kliimaga. Samuti on teadmistelüngad metsade majandamise mõju osas mullasüsinikule, vastavad kodumaised uuringud oleksid hädavajalikud.
