Metsas, järve või jõe ääres olen praktiliselt iga päev, kui see on võimalik. Eriti kevadel ja suve alguses. Sel ajal, mil loodus tormiliselt õitseb, võtab kala kõige intensiivsemalt ja muidugi ilmuvad ka esimesed söögiseened. Esikoht kuulub vaieldamatult kukeseentele.

Ja mida ka ei räägiks kukeseentest paadunud seenelised, vihjates, otsekui oleks see seen nagu kurk, ilma erilise väärtuseta, mina vastan neile, et kukeseen on suurepärane ja maitsev! Kurgi, eriti soolakurgi vastu pole mul samuti midagi.

Kukeseentest olen ma teile juba rääkinud ega soovi end korrata. Täna otsustasin heita pilgu kümne aasta jagu „ajaloosügavikesse“ ja vaadata, millal ma mingil aastal esimesi kukeseeni leidsin.

Niisiis, alustagem:

Kas teile ei tundu, et siin on näha mingit seaduspära?

Tahan siiski jahutada mõnede kannatamatute seeneliste kihku. Esimeste kukeseenenööbikeste ilmumist võib vaadelda „luurajate“ saabumisena. Massiliselt tulevad kukeseened välja alles paari nädala pärast või isegi veel hiljem – kõik sõltub ilmast ja seenejumalast…

Muide, mõnedes riikides, näiteks Valgevenes, võib selliste kukeseente eest, mille kübar on väiksem kui 1,5 cm, saada ka trahvi. Ma saan aru, raske on keelduda taldrikutäiest kukeseentega praetud kartulist, see on ju nii maitsev! Kuid nii palju, kui mina tean, Eestis selliseid keelde pole.

Niisiis, otsige ja nautige kukeseeni, kui selline võimalus avaneb!

Edu! 

Foto:
Anatoli Tarassov

Jaga:

Tagasi uudiste valikusse